Hüvasti, vana blogi!


Olen kolinud. Uus aadress on http://fideelia.blogspot.com
Posted in Arvutid ja Internet | 2 kommentaari

Saatuslik naine


Täna õhtul otsustasin minna I.P poole. Eile oli ta mind Skype’s moosinud, et tule siia, mul on uus rõdu. Joome veini ja vaatame loojangut. Kuidas saaksin ära öelda? I.P on mu vana sõber. Niisiis helistasin talle kella poole seitsme ajal õhtul ja ütlesin, et hakkan tulema. I.P-s tekkis kohe rõõmus elevus: „Ma olen üsna paljas. Ega ma ei pea riidesse panema? Ma panen ainult kikilipsu! Nii tore, et sa tuled!“

 

Kavatsesin enne Selverist läbi minna. Ilm oli kuum ning tuuleiilgi ei puhunud. Juba koduuksel vaatasin, et suur tume pilv liigub ühemõtteliselt pea kohale. Lootsin, et läheb mööda või saab olema nõrk sadu, mis täitsa ära oleks kulunud, sest ilm oligi liiga kuum, üle 30 kraadi! Hommikust saadik oli linna kohal mingi sudu moodi ollus rippunud. Venemaa metsapõlengute suits vist. Hüppasin ratta selga ning järgmisel hetkel läks pimedaks, tuul hakkas vinguma ning ma ei pidanud pedaale sõkkumagi vaid kulgesin tormituules edasi. Tuul keerutas üles kõike, mis ripakil: kastid, kilekotid ja isegi mõned raskemad esemed lendasid katuste kohal ja kukkusid kolinal sinna, kuhu juhtus. Olin vahepeal Selveri ette jõudnud ning et ma ei tahtnud rohkem jämedaid kruusateri silma saada, jooksin poodi varjule. Ukse juurest filmisin tormi mobiiliga. Inimesed seisid imestades ja üks ütles, et ta ei julge kojugi minna. Korraga meenus mulle, et mu rõduuks jäi lahti. Orkaanist – nimetagem seda tormi nii -hoolimata jooksin koju. Ratta jätsin poe ette lukku, sest sõita olnuks võimatu. Kodus õnneks ei olnud midagi hullu juhtunud. Vaid palm oli rõdul uppi kukkunud ning aknalaudadelt olid asjad maha pühitud. Hakkas metsik padukas. Olin nõutu: kuidas ma ratta poe eest kätte saan? Kuna I.P poole minna erilist lootust enam ei olnud, helistasin talle ja küsisin, kas tal ka orkaan on. Ta elab teises linnaosas, kus ei pruukinud midagi toimuda. „Tead, sa oled tõeline saatuslik naine: niipea, kui lubasid siia tulla, hakkas kohutav orkaan! Ma mõtlesin, et tuul puhub kuuril katuse minema!“.

 

Hakkasin analüüsima, et sel suvel on mitmeid märgilise tähendusega sündmusi toimunud. Suvi on olnud pikk ning näiliselt nagu ei olegi midagi juhtunud. Samas: põhja keeratud värvid ja kontrastsus kella 5 ajal hommikul juunikuises Tartus. Noored kajakad ja varesed Annelinnas tuulega võidu vingumas ja ulgumas. Jaaniõhtul inimhäälega kukkuv kägu, Kusturica sõnadega öeldes „This is a beginning of a beautiful friendship“ ning seejärel tühjus, ei mingit sõprust, ainult ulguv tuul, mis on nii maa all kui maa peal ja väikesed tigedad kadakad. Paastumine, trenn, ilukultus. Igivana küsimus, kuidas eluga edasi minna. Küllap peegeldan midagi endast välja, sest küsimused, miks mul lapsi pole, on sagenenud. Samuti uuritakse, millega leiba teenin ja kuidas muidu läheb. Mida rohkem ma sellistele küsimustele vastan, seda hullema luuserina endale tundun. Kerge öelda, et ära pane tähele ja ole see, kes oled. Aga kes ma olen?

Posted in Tervis ja heaolu | 1 kommentaar

Rattamatk mööda Eesti läänerannikut – 11 päeva jooksul 618 km


Tegin rattamatkade auks täiesti uue blogi koos videote, fotode ja muu kasulikuga. Palun vaata siia!
Posted in Matkamine | Lisa kommentaar

Rattamatkale!


Homme suundun oma filmist "Mehe tee"kuulsate näitlejatega juba kolmandale suvisele rattamatkale, mis seekord viib meid läänemaale. Külastame ka Osmussaart ja Vormsit. Matk kestab umbes kaks nädalat. Tänu heale sõbrale Ü-le, on mul nüüd rattapüksid ja roosade kaantega kaheosaline Sagani raamat "Kurbus, kummaline tunne" ja "Kas te armastate Brahmsi…", mis käesoleva suve emotsioonideskaalat arvestades mulle igati sobib. Esimese loo juba lugesin läbi –  sobiski. Teise loen matkal.
Posted in Matkamine | Lisa kommentaar

Maasikaid korjamas


Täna kõnelen maasikate korjamisest. Enne aga teen tõe
huvides paar täpsustust seoses eelmises postituses mainitud P.P tööga. Ta ei
ärka enamasti enne koitu. Sööta ka ei tee. Ta tõuseb kl 7 või kl 7.30, esmalt söödab
lüpsikarja, siis lüpsab ning paneb turvast loomadele alla. Ikkagi päris muljetavaldav!

Kolmapäeval laenasin Aivarilt auto ning sõitsin Valgemetsa
metsmaasikaid korjama. Siin on nimekiri asjadest, mis koju unustasin:

1. Päevituskreem

2. Rohkem ei mäleta, mis ma unustasin. 

Kuigi maikuus käisin seal autoga, olin vahepeal unustanud,
milliselt kruusateelt tuleb pöörata järgmisele kitsukesele rajale. Mulle meeldib
seigelda mööda kõrvalisi teid. Sageli võib aga nõnda lootusetult ära eksida.
Teeviitasid ju ei ole. 

Valgemetsa lähedal asub sellise nimega küla nagu Kosovo.
Seal lähedal unustasin vasakule pöörata ja põrutasin umbes 10 min vales suunas,
kust tagasi tulin (mõnda aega tagurpidi).

See tee, mis viib Valgemetsa külla, jäi mul kolmel korral
täppi panemata. Iga kord lõppes mu rännak erineva talu õues. Kujutasin ette,
kuidas taluinimesed üksteisele helistavad, et mingi hull sõidab kõigile õue!
Neljandal korral sain õigele teele. 

Maasikaid oli päris palju. Korjasin üle kolme tunni päikese
käes, mille tulemuseks loomulikult sain päikesepõletuse ja samuti tekkis
veepuudus. Mul oli seljas ristis traksidega top ja õhtuks ilutses mu nahal suur
valge X-täht. 

Raiesmikult tagasi tulles olin päikesest ja veepuudusest natuke
minestuse äärel. Kõmpisin suvila poole ning korrektselt ajastatuna ilmus
kaubarong, kui olin raudtee ülesõidukohani jõudmas. Nii ootasin veel selle
möödumist, endal silme eest kirju. 

Sven oli palunud muru kasta. Nõnda siis avasin roostes
tabalukuga kuuri ja haarasin kastekannu. Kastekannus oli juba vesi – ülla ülla!
Mul jalad märjad. Kuuriust lukustasin umbes 5 minutit, sest see kuramuse
tabalukk võis olla vähemalt 40 aastat vana ning logises mis hirmus. Käed olid
pärast ilusasti roostes ja küüned katki. 

Autos valitses kohutav kuumus. Pakkisin asjad, panin need
istmetele, lukustasin suvila ning istusin juhi kohale. Kui käivitada tahtsin,
selgus, et süütevõtit ei ole. Otsisin kõik oma püksi- ja kotitaskud läbi – ei
midagi! Paanika, et ei saa koju. Tagasi tuppa võtit otsima. Ei leia. Siis näen
eemalt juba, et võti ripub auto kõrvalistuja ukse ees. Kojusõit möödus
õnnetusjuhtumiteta, mis on eriti huvitav, kuna mul oli pea päikesest soe. 

Tartus parkisin auto oma maja ette ning läksin korterisse.
Kui Aivar autole järgi tuli, mainis ta, et näe, uks on lahti ja keegi polegi
ära tahtnud sõita. Selgus, et olin autoukse lahti jätnud, kui tuppa läksin. Tund
aega umbes oli masin kõigile avatud. Aivar ei pahandanudki vaid oli vana rahu
ise nagu tavaliselt. Auto juures rääkis Aivar, et läheb varsti oma 20.
aastasele keskkooli vilistlaste kokkutulekule. Hakkasime arvutama, kui vana
Aivar õieti on. Kahtlustasime, et 38. Siis tahtis Aivar oma vanust auto
tehniliselt passilt kontrollida, kuid ülla-ülla, tehnilise passi olin unustanud
tuppa. Saime kolmandale korrusele ronida. 

Enne käisin poes, sest selg tulitas, aga päikesejärgse
vahendi unustasin ostmata. Selle asemel ostsin piima ja jäätist. 

Eile tegime kodus sauna ning Aivar küsis saunalaval: kas sa
ei märganud, kui Valgemetsas käisid et autol oli jahutussüsteem tuksis? Ülekuumenenud
mootor oleks võinud üles sulada. Jahutusvoolik oli katki.

Posted in Matkamine | Lisa kommentaar

Jaanipäev


Paastuhuvilistele infoks, et vahepeal jätkas mu kehakaal kõigest hoolimata langust, jõudes 18. juunil miinimumini 42,7. Tundus nagu oleks magu kokku kuivanud ning ma ei tahtnud nii palju süüa kui tavaliselt. Hetkel söön mingil määral rohkem ja kaalun üle 43 kg.

 

Jaanipäeva veetsin seekord ema juures maal. Ilm oli üle ootuste soodne. Kohtusin esmakordselt oma kauaaegse soome eestlasest kirjasõbra P.P-ga, kes meie jaaniõhtuga ühines ja palju tööd aitas teha. Soomes teenib P.P elatist taluinimeste puhkuseandjana ning hoolitseb hobi korras hulkuvate kasside eest. Sageli tõuseb ta enne kukke ja koitu, söödab hobused, lüpsab lehmad, teeb heina, sõidab traktoriga ning õhtul ootab teda kodus varieeruv arv erinevas kodustatuse astmes kassi.

 

Tõesti tore, et olen pigem pessimist. Nimelt on elul pessimistidele alati rõõmsaid üllatusi pakkuda. P.P osutus palju lahedamaks kui oleksin osanud oodata. Meil oli koos superlõbus. Kõvasti sai tööd murtud. Mina niitsin vikatiga nagu oleks mul sada kuradit kannul ning Pirn ja P.P lammutasid vana kuuri. Jaanilõkke ääres istusime hommikuni ja tuli põles veel järgmisel õhtulgi.

 

Imelikke asju sündis jaanilaupäeval ja –ööl. Esiteks oli saun oli lausa uskumatult kuum. Ah õige, ma ise kütsin. Teiseks kukkus kägu inimese häälega ja kolmandaks pani majavaim koera järelt uksed kinni. Kuulsin veidrat kägu juba päeval, kui käisin kaasikus saunavihtade jaoks oksi toomas. Arvasin, et äkki oskab P.P käo häält teha või on mõni naaber käoks kehastunud. Samas vibreeris see hääl nagu kusagil inimese ja linnu vahepeal. Inimene muudaks oma häält rohkem, see aga mõjus lausa masinlikult. Tuli idee, et äkki tehakse läheduses helikunsti, kus käo kukkumist arvutis töödeldakse. Tegelikult ei ole mul siiamaani aimu, mis toimus. Kui talle vastasin, jäi ta vait ja mõne aja pärast kostis kukkumine kaugemalt. Küllap oli käol hääl lihtsalt ära või oli ta ullike. Kui inimeste seas erivajadustega isikuid leidub, miks neid kägude hulgas olla ei või?

 

Koera juhtum oli märkimisväärne. Nimelt muutus Pipi umbes kl 02-ajal öösel uniseks. Ema ja Pirn viisid ta tuppa magama ja sulgesid uksed. Lukku ei pannud, lihtsalt kinni. Koer aga muutus murelikuks, et äkki meiega juhtub midagi, hüppas ukselinkidele, avas uksed ja jooksis meie juurde. Ma siirdusin umbes 10 min pärast maja juurde uksi sulgema, sest koer uksi kinni panna ei oska. Pipi tuli jälle kaasa. Enne tegin aasal veel täiskuust pilte. Maja ees nägin, et kõik uksed, isegi töötoa oma on korralikult kinni. Kes need sulges? Huvitaval kombel unustasin ma alguses sellest teistele rääkida ja käisin hoopis tükk aega statiivi ja fotokaga mööda heinamaid, pika säritusega ööpilte tehes. Kui viimaks lõkke äärde jõudsin ja Pipit nägin, meenus mulle, et teised ei aimagi, kes kodus võib toimetada. Ärevil seltskond transportis koera uuesti koju, et katsetada, kas keegi jälle uksed looma järel kinni paneb, kui viimane peaks meie manu naasma. Ei pannud. Ma ju rääkisin, et ei tasu optimist olla.

 

Tänavuse suve puhul tuleb sääskedest kõnelda. Neid oli maal palju. Ema ja õde sääski ei tapa. Nad ei tapa kedagi ja liha ka ei söö. Leian, et enesekaitseks on tapmine lubatud. Kõik maal veedetud päevad liikusin ringi, sääsetõrjevahend taskus ning kahe akna juurde paigutasin sääsesuitsuspiraalid. Ema arvates tegevat suits fassaadil lilledele liiga ning tagatoa aknal peletavat see sealtkaudu liikuvat kassi. „Kusagil on piir!“ hüüdis Pirn vihaselt, kui hommikusöögilauas sääse tapsin ning selle laip ta tomatileivale kukkus. Nii me siis kaklesime, kuni mul tuli aeg linna minna. Nüüd võivad ema ja õde rahus end sääskedel pureda lasta. Ema oli igatahes silmnähtavalt õnnelik, nähes, et sääsesuitsud otsa on saanud. Õnneks on inimesele nii vähe vaja!

Posted in Kodu | Lisa kommentaar

Minu Meeste Tantsupeo teemaline artikkel


Kirjutasin Delfisse arvamusloo Rakveres toimunud Meeste Tantsupeo ja sugudevahelise vägivalla kohta: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/fideelia-signe-roots-meeste-tantsupeolised-mangisid-alistumismange.d?id=31756391
P.S. Söön normaalselt, teen trenni, aga kaal on nüüd vaid 1-päevase paastumise-eelselt 44,4 kg-lt langenud 42,7-le. Müstika! Tunnen end hästi ja ennetavalt mainin, et mu pikkus on vaid 159 cm, nii et muretsemiseks veel põhjust ei ole.
Posted in Uudised ja poliitika | Lisa kommentaar