Arvo, Heiki ja Cheyanne külaskäik


Täna juhtus see, mis juhtuma pidi: nägin oma sugulasi, kes II ms ajal eestist põgenesid, alguses Saksamaale, kus sattusid sunnitöölaagrisse ja sealt Aafrikasse. Sain teada, kes seisab müstilise lause taga, millega lõpevad kõik need õnnitlus- ja muud kaardid, mis meile läbi aastate on Inglismaalt saadetud: armastusega, vanaonu Harri ja vanatädi Juta. Vanaonu poeg Arvot nägin täies hiilguses, aga Juta ja Harri, tema vanemad, oli kaasas tuhastatud kujul. Lõpuks oli jõudnud mu vanaema venna Harri ning ta abikaasa Juta säilmed kodumaale. Matsime need Kambja kalmistule. Palju ei puudunud, kui ma ise oleksin sussid püsti visanud: äärepealt jäin auto alla, kui täna bussi eest üle tee tormasin ja autojuht sõimas mind korralikult.
Arvo pole tegelikult mu onu ega ka vanaonu, ta on mu vanaonu poeg. Heiki on ta vend ja Cheyanne vennatütar. Hetkel elab ainsana Aafrikas veel Heiki, Cheyanne elab Londonis ning Arvo alates Oxfordi ülikooli minekust Inglismaal Cambridges ja nüüd kolis Hispaaniasse. Käisime ka Pihlapuul. Õhtul sõime Shakespeares. Oli meeleolukas päev. Meelde jäi aeg. Aja suhtes on kaks venda eriarvamusel: Heiki vaatab sageli kella ja iga minut on arvel, aga Arvol polegi kella ja tal on aega küll. Ta nimetab end keskaja meheks, sest tal pole mobiili ega arvutit, ta ei tahagi. Autoga ta ei sõida. Päris vahvad sugulased.
Advertisements
Rubriigid: Kodu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s