Arvo, Heiki ja Cheyanne külaskäik


Täna juhtus see, mis juhtuma pidi: nägin oma sugulasi, kes II ms ajal eestist põgenesid, alguses Saksamaale, kus sattusid sunnitöölaagrisse ja sealt Aafrikasse. Sain teada, kes seisab müstilise lause taga, millega lõpevad kõik need õnnitlus- ja muud kaardid, mis meile läbi aastate on Inglismaalt saadetud: armastusega, vanaonu Harri ja vanatädi Juta. Vanaonu poeg Arvot nägin täies hiilguses, aga Juta ja Harri, tema vanemad, oli kaasas tuhastatud kujul. Lõpuks oli jõudnud mu vanaema venna Harri ning ta abikaasa Juta säilmed kodumaale. Matsime need Kambja kalmistule. Palju ei puudunud, kui ma ise oleksin sussid püsti visanud: äärepealt jäin auto alla, kui täna bussi eest üle tee tormasin ja autojuht sõimas mind korralikult.
Arvo pole tegelikult mu onu ega ka vanaonu, ta on mu vanaonu poeg. Heiki on ta vend ja Cheyanne vennatütar. Hetkel elab ainsana Aafrikas veel Heiki, Cheyanne elab Londonis ning Arvo alates Oxfordi ülikooli minekust Inglismaal Cambridges ja nüüd kolis Hispaaniasse. Käisime ka Pihlapuul. Õhtul sõime Shakespeares. Oli meeleolukas päev. Meelde jäi aeg. Aja suhtes on kaks venda eriarvamusel: Heiki vaatab sageli kella ja iga minut on arvel, aga Arvol polegi kella ja tal on aega küll. Ta nimetab end keskaja meheks, sest tal pole mobiili ega arvutit, ta ei tahagi. Autoga ta ei sõida. Päris vahvad sugulased.
This entry was posted in Kodu. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s