Gdanskis

Olen end sisse seadnud juba tuttavasse linna vanasse laevaehitustehasesse. Siin asub kunstnike koloonia ja residentuuriprogramm PGR ART, mida organiseerib kena noor kunstnik Silvester, kes tundub olevat hull kollase värvi, kokakunsti ja pisikeste kirjude patjade järele. Vanasti maalis ta ainult triipe, siis ainult täppe. Elan ööklubis lae all ja ma tean täpselt kedagi, kes mind hetkel kõige rohkem maailmas kadestab (küll ta ise teab, teistel polegi vaja teada). Inimene, keda tuleb poolvägisi kluppi vedada, saab terve nädala tasuta klubis elada!

Tõesti, see ruum on Silvesteri maitse järgi nii tehtud, et see on nii elamisruum kui ka ööklubi ning video- ja näitusesaal. Magamisase on ehitatud lae alla ning lavats on piisavalt suur, et siin end muidu ka mugavalt tunda, lugedes, läpakaga töötades, süües ja mõeldes.Nurgas on väike riiul ning pea kohal saab vajadusel diskolambi vilkuma panna. All nurgas on kollane lamp ja lillepotialused saab ka kollaselt särama panna. Redelist alla minnes on Silvesteri kabinet, laes klassikaline diskopall. Kui siit ülalt otse vaatan, näen punaselt valgustatud baari, mille külmkappi saan kasutada ja mille letil asub kiri: Sweet dreams, see u tomorrow. silvester. Nimelt käisin jälle ööpildistamisel kraana peal ning kui tagasi jõudsin, oli S. koju läinud. Vanasti elas ta siin, aga nüüd enam mitte. Homme tahan kraanal akte pildistada ja käin ka linnas hiiri otsimas. Tänagi oli vaatamata unisele olekule produktiivne päev: fotod kraanalt ning intervjuu ühe kunstnikuga naiseliku vaistu teemal.