Gdanski residentuur


Selleks korraks jälle Gdanski seiklus läbi. Nädal laevatehases möödus ruttu. Sain valmis väikese fotonäituse öisest Stoczniast, 2 min video „Ei ole üksi ükski maa”, mida ma ei näidanud helikvaliteedi tõttu ning intervjuud 7 inimesega. Neist üks oli transvestiit: pani blondi paruka pähe ning mängis šamaanitrummi, ise rääkides vigases inglise keeles, kuidas ta endas naiseliku energia avastas.

Meeleolu oli sel korral sordiini all, nimelt puudus augustis kogetud suurepärane inimestevaheline keemia ja ühtekuuluvustunne. Kubaga kohtumine mõjus väga hästi, sest ta on nii nunnu. Käisin tal külas ka. Joonistasin ta seinale silmadega südame, mille keskele kirjutasin „Kuba forever” ja Kuba leidis, et see olevat perfokakunstniku kohta naljakas pilt. Ma ei tea, miks mind perfokakunstnikuks peetakse. Olen palju vähem perfokaid teinud kui maale, fotosid ja videoid.

Sylwester, kes juba alguses tegemata töödesse uppus, muutus iga päevaga üha närvilisemaks ja oma viimasel seal veedetud päeval ajasin tal juba kahel korral juhtme nii kokku, et olin väga rahul sealt minema pääsedes. Nimelt käis pidev jama võtmetega, sest kolisin alla atekasse, kuna PGR ARTis toimus eelmisel ööl pidu, mille ajal ei saanud seal elada. Kord oli vaja võti baari jätta, kord enda kätte, kord kellegi teise kätte ja kuna mind ei informeeritud täpselt, juhtus korduvalt, et nad ootasid minu järel, sest olin võtmega linnas või intrevjuul. Fakk, ma ütlen, mul oli nii kõrini juba sellest süüdistavate pilkude jadast, et ütlesin S-ile, et olen õnnelik siit minema sõites, sest siis ei saa ma enam neile tüli teha. Tal polnudki vastuväiteid ja lubatud intervjuud ta ka ei andnud, kuna oli pahane ning hüvastijätt kujunes üsna jahedaks, eriti augustikuise workshopi ajal toimunuga võrreldes, aga too oli ka hoopis teine seltskond.

See selleks, aga üldjoontes läks kõik hästi. Näitusele sain ilusad fotod, hoolimata algsest jamast umbkeelsete laborantidega. Plaanitud suurejoonelist poliitilist video-ja fotoprojekti muidugi ei toimunud, sest arvutid olid liiga viletsad ning aega vähe. Näitasin oma videoid „Hilda”, „Kerjus” ja „Harilik pensionär”. Kell 22.00 avasime fotonäituse. Kohal oli ca 50 noort, kelle seas vaid mõned vanemad tüübid. Paljud tulid ütlema, kuidas neile mu tööd meeldivad ja see oli hea. Hiljem läks peoks, tantsiti ja joodi õltsi. Sylwester andis mulle klaasi punast veini- eritellimus. Muidu neil ei joodavat veini, eelmisel peol olevat seisma jäänud.

Kuna ööfotod õnnestusid, plaanin ka eestis näituse teha. Peab koha ja aja kokku leppima.

Eilne öö möödus bussis ja täna hommikul Kaunasesse saabudes selgus, et hall on maas ja külma on -4 C kl 9-ajal hommikul. Mul oli jube külm ja Tallinna bussini aega kella üheni.  Sõin hommikust mingis kohvikus ning siis jalutasin läbi pargi, kus avastasin end mäejalamilt. Seal ootas kabiin, et mind 70 meetri kõrgusele viia. Tolles „elas” punases ülikonnas kabiinijuht, kes võttis minult 50 senti ja lubas, et ülal on suur kirik ning ilus avar vaade linnale. Lisaks oskas ta öelda „Elagu eesti!”. Üleval oli tõepoolest suur valge uus kirik, aga see oli kinni ja mingit vaadet ka polnud, sest polnud platvormigi. Võsa ja katused ainult. Läksin pettunu ja läbikülmununa trepist alla ning hakkasin bussijaama tagasi minema, et ülejäänud aeg soojas jaamahoones liikumatus tardumuses mööda saata.  Tee peal avastasin välipeldiku, kuhu ka läksin, kaheldes alguses, et kas see on ikka töökorras, sest ehitis asus poolenisti maa all ja oli räämas. Sisse minnes paistis pisikesest udusest aknakesest vanaeide prillidega ja rätiga  nägu.  Käisin vetsus ära (24 senti) ning vanadaam teatas, et ta ei kavatse mind minema lasta vaid pakub kohvi või tahan ma hoopis teed.  Tal olevat minust kahju, kuna näen nii külmunud välja. Suhtlus käis vene keeles. Lõpuks jõimegi koos ta putkas teed. Eideke suitsetas ka. Ta on 45 aastat suitsetanud. Veensin teda intervjuud andma ja tahtsin temast foto teha, aga ei seda ega teist lubatud. Purssisin oma vigast vene keelt. Kui ta sai teada, et olen 30-a, kerkisid ta kulmud juuksepiirini: ma nägevat palju noorem välja.  Samas sain kohe hurjutada, et mul lapsi pole, sest kuigi tõin ettekäändeks kunstnikuameti, pidi tädi arvates igal inimesel laps olema, isegi kunstnikul ning seda teemat arendades sattus ta päris hoogu ja kahju küll, et filmida ei lubanud.  OK, soe hakkas ikkagi ja lõbusas tujus suundusin bussijaama. Nüüd olen viimaks oma tallinna-kodus, mis tundub nagu majamuuseum: alatine probleem kaugelt reisilt saabudes. Sõin just eesti leiba, milline maitse!

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Gdanski residentuur on saanud 2 vastust

  1. El-Mar ütles:

    Viimane osa on hea – this might be beginning of a beautiful friendship!😛

  2. Fideelia ütles:

    Yeah, viimane osa ongi parim osa!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s