Laskepolügoonis


Nüüd on siis semester pidulikult lõpetatud: täna lasime oma kaua tehtud installatsioonid sõelapõhjadeks. Mõnest ei jäänud midagi järgi, enamusele aga tekkisid vaid ilusad ümarad augud.
Päev algas varakult nagu kaitseväelastel ikka. Kell 8.00 kogunesime IDKs. Suure hilinemisega nagu alati saabusime Haapsallu. Esmalt läksime Kaitseväe majja õppustele. Tund algas paljutõotavalt. Õpetaja karjus: Õppusteks valmis! Seis! Valvel! Tervist! Ma pole terve igaviku sellist korda saanud nautida. Siis jaotati meid paarideks ja iga paar sai automaadi. Oli kaht tüüpi püsse: Galil AR: salve maht 35 padrunit, tabamus 300 meetrini, kaal 3,95 kg ja kuuli algkiirus V0=915 m/s. AK-47: salve maht 20, tabamus 400 m, kaal 5,3 kg ja kiirus 790 m/s. Mul oli õnn saada suurem ja raskem automaat. See ei ole mänguasi. Valmimisaasta on 75. Räägiti ohutusest, et kõike tuleb teha ainult käskluse peale ja kui käsk on TULI SEIS, peab laskmise lõpetama.
Polügoon asub 3 km Haapsalust. Kohale jõudes oli esmalt õppus. Lasime märki. Pidime tabama papist meest kõhu peale, aga ma prillideta ei näinud, et tal on kõhul märklaud ja arvasin, et näkku on hea sihtida ja nii lendasidki kõik kuulid ilusti mehikese silmnäkku. Vähemalt sain pihta.
Siis tegime 3 voorus kunstiteoste tulistamise. Seda filmiti ja pildistati hoolega. Vastu ootusi jäi mu lihakeha terveks, välja arvatud kõhu ja tagumiku piirkond: kuulid sisenesid kõhust ja väljusid kiirusega 790 m/s tagumisest otsast, jättes pekiribad naljakalt harali.
Sorge lasi oma nime sõelapõhjaks, aga kui teda pärast seda Sorgeks kutsusin, reageeris koheselt! Üritus päädis Eero perfokaga, kus ta end alasti kooris ning oma dressipluusi sisse ühe kuuli lasi. Seda nalja vaatasid karmid kaitseväelased muigvel suuga. Vean kihla, et nad ei jaganud matsu välja ja pidasid meid natuke veidrateks, võimalik et Eerot isegi homoks.
Mulle pakkus laskmine väga erilisi kogemusi: sain teada, et automaat on väga raske ja pärast iga tagasilööki peab uuesti sihtima. Klapid olid väga asjaks, sest pauk on kõva. Sain kinnitust, et mu silmamõõt reeglina ei vea mind alt, ainult kui püss liiga raskeks ei osutuks. Üks tudeng lõi küll verest välja pärast esimest katset nuttis tükk aega. Lõpuks ta siiski otsustas oma teose puruks lasta, saades iseendast võitu. IDK õppesüsteemi rusikareegel on piiride ületamine iseendas. Selles veendun iga kord, kui Toomik meile midagi organiseerib.
Lõpuks pakkisime end autodesse ning enamus välistudengeid, kes täna pidid lennukile jõudma, sõitsid minema. Nendega ühinesid ka kõik neiukesed, välja arvatud mina, kes ma otsustasin jääda kindla kaljuna koos meestega püsse puhastama. Jaan, Sorge (Margus!), Eero ja mina puhastasime kõik automaadid korralikult õliga ära: võtsime lahti ja panime kokku. Oli meeleolukas tegevus. Miks end kogu lõbust ilma jätta? Millal ma jälle püssi puhastada saaksin? Tuleb võimalust kasutada. Lahkusime Haapsalust rõõmsas tujus ning kunstnike maja õuel jätsime Jaaniga hüvasti. Tulemas on vaheaeg!
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s