Surm


Olen veetnud kohutava nädala. Kõik algas laupäeva keskkööl, mil olin just saabunud Pärnust In Graafikalt ja sain teada, et mu isa on otsustanud teise ilma minna. Ema helistas pärast keskkööd. Teade oli šokeeriv. Infarkt une pealt, teleka ees oli toimunud reede õhtul. Vapustav. Isa oli väga heas vormis. Isegi nii heas, et tühistas kahel korral kohtumise südamearstiga. Enne surma oli käinud saunas ja kõik majapidamistööd ära toimetanud.   Kui isa mind dets. lõpus Tartu bussi peale saatis, oli ta positiivselt meelestatud. Käskis magistrantuuri cum laude lõpetada ja suveks maale tulla.
Kuna ema oli koerte-kassidega maal, jäi matuste korraldamine minu õlule, mis oli ühtaegu halb ja hea: halb, sest kes ikka tahaks matustega tegelda, kui just krematooriumis ei tööta, aga hea, sest sain teha kõik nii nagu mulle meeldis.
Pühapäeval tuli mõte teha isale video, mida näidatakse tseremoonial ning mille DVD läheb urni kaasa. Esmaspäeval käisin krematooriumis asju ajamas. Öeldi, et varem pole kunagi matustel videot näidatud, aga kui soovin, saan seda teha, tehnika peab kõik endal olema. Lisasoovid olid, et tuhastamine toimuks enne tseremooniat, kuna ei isa ega mina pole kunagi aru saanud surnukehade vahtimise kombest matustel. Muusikul palusin mängida Bachi Tokatat ja Fuugat, mille peale ta naerukrambid sai. Leinakõnelejaga olin kahevahel, lõpuks valisin Olavi Ilumetsa, kes on viimasel ajal meie pere kõik surnud matnud. Teine mees meenutas liialt puhmaskulmulist Tootsipiinajast kirikupappi, kuigi oli ilmalik. Olen valikuga väga rahul. Urn sai valitud dolomiidist. DVD vaakumpakendisse panekust ei tulnud midagi välja, ajaliselt oleks sellise pakendi välja mõtlemine pool aastat võtnud. Urni juurde lasin suurendada isa noorpõlvefoto.
Kui kõik tehtud sai, olin magamatusest ja mittesöömisest kurnatud, kuid elus. Nüüd on matused lõppenud ja rahvas väga rahul. Paljud naersid videot vaadataes. Sellist matust pole enne olnud, kus rahvas naeraks. Tegin palju fotosid, enne kui avastasin, et fotokal pole filmi sees!
Lisaks videole jooksid terve talituse vältel seinal merekaadrid. Mingit haiget löristamist ei olnud. Alguses kurbade nägudega saabunud rahvas oli matuste lõpuks omandanud lõõgastunud ja repiama ilme. Isegi ema ütles, et tunneb end hästi.
Peielaud toimus Wilde Saksakambris.
Inimvõimed on piiritud, nüüd kus olen korraldanud oma isa matused (imelik on seda sündmust matusteks nimetada) siis pole mul probleemi ka mida iganes muud teha. Minu jaoks oli isa surma puhul kõige raskem video tegemine üle elada ja ma ei mõistnud enne, et ta on päriselt läinud ega naase enam mitte kunagi, kui olin video kokku pannud. Olen veendunud, et muidu poleks see siiamaani mulle kohale jõudnud. Loodan, et suudan igapäevaellu naasta hulluks minemata, et kriis on möödas.
This entry was posted in Tervis ja heaolu. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s