Moskva ja nunnu Lenin


Käisin Moskvas. Reis kujunes küll väga lühikeseks, kuid meeldejäävaks. Käisime viiekesi: mina, Lagle, Daniel, Simon ja Julia. Kolm viimast on välistudengid. Transpordivahendina kasutasime rongi. See sõitis terve öö ja magada saime kupees. Imeväikesed kupeed, igaühes on 4 nari. Passe uurides avastasime korraga, et meil Laglega kehtib viisa kuni 19.03 kuid rong saabub eestisse 20.03 Küsisime piirivalvuritelt, mida teha ja nad ütlesid, et me kas peame varem tagasi tulema või saatkonnast viisapikendust küsima. Miks meil oli 19. kuupäev, seisnes selles, et olime avaldusse kirjutanud reisi kestuseks 16.-19.03, arvestamata, et kuigi tagasisõit algab 19.03, jõuab rong eestisse 20.03. Väistudengid olid targemad olnud ja olid pannud kuupäevaks 21.03.
Hommikul pakuti teed ja kohvi ning valjuhääldist kostis: "Tähelepanu! Olete saabunud Vene pealinna Moskvasse". Seda öeldi vene keeles ja ma tõlkisin välistudengitele. Mina oskasin seltskonnast kõige paremini vene keelt. Raudteejaamahoones vaatas meile vastu posti otsa pandud Lenini büst. Sõitsime metrooga linna ja pika otsimise peale leidsime lõpuks ka hosteli "Sweet Moscow". See oli nagu korter, kuid päris õdus ja korras hoitud. Esmalt käisime Kremlit ka Punast väljakut vaatamas. Siis kiirustasime biennaalile, mille pärast meid ju Moskva saadetigi. Nägime Oleg Kuliku väljapanekut. Hilisõhtul saabusime hosteli ning kohtusime türgi arstiteaduse tudengi Eraniga, kes õpib ERASMUSENA Vilniuses. Ta siirdus klubisse, meie aga jäime magama.
Hommikul varakult läksime Erani ja Laglega Mausoleumi. Välistudengid ei põlenud soovist Leninit näha. Meie õhin ajas neid muigama ja nad ei mõistnud meie vaimustust.  Lenini balsameeritud keha ootab külastajaid iga päev kella 10-13-ni. Niisiis sammusime reipalt varahommikusel tänaval, kui meid peatas 2 miilitsat. Õppejõud olid meid hoiatanud, et kandku me dokumente kaasas, sest neid võidakse iga hetk küsida. Küsitigi passi ja registreerimistunnistust. Viimast meil polnud, kuna viibisime venemaal ainult nädalavahetusel ja siis ei pea registreerima. Eran aga oli dokumendid hostelli unustanud. Üks miilits sai hirmus vihaseks ja ütles, et nüüd on jaoskonda minek, protokoll, trahv ja maalt välja saatmine, aga kui ma oma vigases vene keeles selgitasin, et ta unustas dokumendid hostelli, lubati tal neile järgi joosta. Millegipärast jalutas miilitsapaar sel ajal minema, kui Eran ära läks ja rohkem meid kinni ei peetud.
Lenini mausoleum oli seest pime ja iga nurga peal seisis sõdur, kes näitas käega suunda ja kui rääkisid, näitas suu peale, et ole kuss. Sisse sai ainult paar inimest korraga ning kauaks ei lubatud ühe koha peale jääda. Lenin lebas klaaskirstus nagu Lumivalguke. Laest tuli punktvalgus, mis pani ta lausa helendama. Eemalt tundus nagu ta oleks kipskuju. Ega polegi selge, kas tegu ikka on päris ehtsa Lenini kehaga. Kui see tõesti nii on, siis on ta väga ilusti prepareeritud. Lapsena igatsesin nii Leninit näha. Nüüd on see nähtud.
Nägime riigitegelaste surnuaeda ja panime tähele, et Stalinile oli lilli viidud. Isegi kalmistul ei tohtinud palju rääkida ega hauakividele liiga lähedale minna.
Pärast otsustasime Laglega siiski eestisse tulla, sest meil oli kiire ja Lenin ka nähtud. Vahetasime jaamas piletid ringi ja ekslesime metroos. Küsisin 2 päeva jooksul nii palju teed, et vene keel sai juba selgeks. Vene mehed on väga viisakad. Isegi miilitsad naeratasid mulle. Üks mees kinkis meile metroopileti, kui õnnetutena avastsime, et vana pilet on kehtivuse kaotanud. Kokkuvõtteks võib öelda, et tore reis oli, aga kunsti nägime vähe. 
This entry was posted in Reisimine. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s