Jõulud ja müstiline seiklemine Alatskivimail


Maal oli vaikne, pime ja pingevaba õhkkond. Esimesel õhtul oli ilm selge ning täiskuu valgustas jõevett. Käisin pildistamas. Teised päevad olid pilves ja nii pimedad, et hommikul ja õhtul vahet ei olnud. Magasin valdavalt kella 11.30-ni ning ülejäänud päeva veetsin kas voodis lugedes, teleka ees või köögis süües. Linna tulles olin täiesti nüristunud. Kurb
 
Jõulud olid OK. Pirn mängis jõuluvana. Tõime väikese kuuse ka. Empsil oli elektrisüsteem katki ning ukse kohalt traadipuntrast viskas sädemeid. Aivar, kes mulle 26.12 järgi tuli, aitas muuhulgas ka seda parandada. Me koos remontisime ukselinke, veekraane ja elektrit. See maja kukub kokku, kui ema varsti seda ei müü, maja maha ei lammuta või selle asemele uut ei ehita. 
 

Linnas oli juba palju huvitavam. 27.12 oli mu isa I sünniaastapäev ning ma viisin ta hauale küünla. Õhtul sattusin oma lapsepõlvekoju Alatskivi lähistel. Sõbraga käisime. Viimati käisin seal aastal 2003. Sinna oli vahepeal kõvasti sihte juurde tehtud, nii et eksisime ära. Oli juba pime ka muidugi! Enne meie koduteed oli veel 3 sihti ja me jalutasime umbes 2 km mööda vale sihti, enne kui eksimusest aru saime. Tolle sihi ääres olid suuremad puud ning lõpus oli metsatööliste vagunelamu, kus põles tuli ja elati. Kodusiht oli algusest laiem, lõpust kitsam ja maja nagu ikka maha lammutatud, ainult kelder veel seisis püsti. Puud olid kõik alles. Isegi vana kastan. Kaks pärna, mis sauna ukse ees seisid, kohisesid nüüd tuules ja nägid öötaeva taustal välja nagu värav õuduste aeda. Mulle on mällu sööbinud hetk, kui isa mu süles saunast välja viis ning läbi kahe pärna ja kaevust mööda maja poole sammus. Vaatasin üles ja nägin lugematuid tähti, linnutee, ütles isa. Ja seal, otse ülal, asub Põhjanael. Nüüd enam sauna ei ole: see viidi esimesena minema kui ära olime kolinud. Enam ei ole midagi peale mälestuste ja need kaovad koos minu ja nendega, kes on metsamajaga kuidagi seotud olnud.Pettunud 
 
Üks huvitav aspekt oli kodukohas käimise juures see, et nägime karu jälgi. Arvasin, et karud enam neis paigus ei ela, sest mesitarusid enam ei ole ning metsamehed töötavad hoolega kõikjal. Võta näpust – karujäljed, üpris värsked, tervitasid meid kodusel sihil. Kahtlustan, et tegu oli mu lapsepõlveaegse karu lapselapsega või vähemalt sugulasega.Näitab keelt
 
Selline mõtlik ja samas seikluslik aastalõpp on mul. Uus video ka "Isa ja tütar", muide! http://fideelia.future.ee
 
Eile käisin Aivariga FI peol Toomemäel TÜ ajaloomuuseumis. Seal käis jõuluvana, sai süüa, tantsida, keemiateatrit vaadata ja palju muud. Tipphetkeks kujunes Kaera-Jaani tantsimine. Naeratus
Selle funktsiooni abi

Palun austage autoriõigusi

 
 
 
This entry was posted in Meelelahutus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s