Virmalised olid Norras korras


Aastavahetus ja sellele järgnevad nädalad möödusid sündmustevaeselt, aga siis käisime Katriniga Norras Tromsö filmifestivalil TIFF 08 ja nüüd on, millest kirjutada ja mida meenutada veel kaua-kaua…

Tromsö on väikelinn Põhja-Norras, polaarjoonest kõrgemal. Seal on polaarpäev ja polaaröö, kuigi peab ütlema, et kui meie sinna saabusime, oli sama valge kui eestis, päike aga lihtsalt ei olnud silmapiiri kohal vaid veidi allpool ning meie lahkumispäev oli esimene, kus päike kerkis silmapiirile ning kohalikel elanikel algas suur muusikafestival valguse auks. Pimedaks läks iga päev kella 3-ajal. Lund oli mõõdukalt ning temperatuur oli samuti 0-ringis, v.a ööl, mil end ilmutasid maailma parimad virmalised koos trobikonna siniste UFO-dega.

Nädala jooksul vaatasime 10 filmi. Mul oli filmide valikul rohkem õnne ja ainult üks film kümnest ei pakkunud päris seda, mida ootasin. Katrinil läks vastupidi. Hiina filme ei vaata ta enam mitte kunagi, see on nüüd kindel.

Elasime hotellis ABC Nord, mis asus kohe linnasüdames, mäenõlvakul. Tuba oli pisike. Õnneks oli hotelliköögis võimalik ise süüa teha ja saada tasuta teed ja kohvi, mis meid näljasurmast päästis, sest riigis, kus pitsalõik maksab 85 NOK-i ei jää muud üle kui dieeti pidada. Tore oli ka see, et köögi kõrval õdusas puhketoas oli kaks arvutit tasuta internetiga. Katrin oli ühel ööl kella 6-ni arvutis ja ma tean küll, kellega ta chattis.

Virmalised. Kuidas neid kirjeldada? Ilm oli enamasti pilves ja läbi pilvkatte neid ei näe. Reedel oli viimaks selge ilm, kuid see ei garanteeri veel midagi. Ega’s iga päev virmalisi ole. Siiski olin juba eelmisel õhtul nõrku virmalisi näinud ja oli lootust suuremaks show’ks. Turismiinfo mees teatas meile, et virmalised olevat naissoost, sest kunagi ei pidavat teadma, millal nad välja ilmuda otsustavad (võin tuua 100 näidet samasuguste meeste kohta, väites, et virmalised on meessoost). Riskile minnes ostsime sellegipoolest pileti õhtusele virmaliste vaatlusele põhjapõdrafarmis looduskeskuses, mis asus linnatuledest 30 minuti kaugusel. Meid oli kuus: kaks itaalia noormeest, keskealine abielupaar inglismaalt ja meie. Sõitsime välja kella 19-ajal väikebussiga, mis käis hotellist hotelli huvilisi peale korjates. Poolel teel, suht linna lähistel peatas juht bussi, kuna taevasse olid ilmunud lootustäratavad virmalised. Rohelised loorid. Alguses ei olnud need kuigi muljetavaldavad ning me ei viitsinud kaameraidki tuua, sest arvasime, et kohe sõidame edasi. Siis aga muutusid need säravamaks, rohekas värv muutus sügavamaks ning tekkis intensiivsem liikumine. Taipasime, et läheb asjaks. Hakkasime meiegi asjalikult pildistamiseks valmistuma, pannes üles statiivid ning sättides aparaadid valmis. Ronisime mingitele konarlikele küngastele, kust oli hea vaade, aga kuhu oli statiivi halb panna.

Ja siis läks lahti. Korraga täitus taevas spiraalse looriga, milles esines rohelist, punast, lillat ja valget ning neist värvidest tekkisid kiired, mis sillerdasid nagu peeglikillud.

Virmalised tekivad päikesetuule reageerimisel Maa magnetiväljaga- nimetus "tuul" tundub väga täpne, sest see ongi nagu värviline tuul. Ta lainetab ja hoovab mööda taevast. Virmalised asuvad 80-100 km kõrgusel. Lennukid lendavad 10 km kõrgusel. Sellele mõeldes saab aimu virmaliste võimsusest, mis tulles nii kõrgelt on siiski niivõrd värviküllased ja intensiivsed. Samuti on huvitav teada, et tugeva virmaliste aktiivsuse korral tekkivat elektrivälja saab kasutada patareide asemel energiaallikana. Siit saab täpsemat infot.

Olenemata sellest, mida ma juba virmaliste kohta olin lugenud, sattusin ma täiega eufooriasse, katus hakkas sõitma ning ma ei suutnud kõrghetke ajal ühtegi pilti teha, kuna virmalised liikusid liiga kiiresti ja ma keskendusin vaid nende vaatamisele, ise muudkui karjusin, oh, kurat, appi, appi, kuradi kurat, appi…nagu hullumaja kandidaat.

Hiljem selgus, et mõnedel fotodel on tundmatud objektid: sinised ruumised pallid (ei, need pole tähed ega rämps objektiivil. Ootan Igor Volkelt vastust). Järgmisel päeval mul parem peapool valutas ja parema silma pööramisel lõi tugev valu silmapiirkonda.

Looduspargis ei näinud me enam  nii tugevaid virmalisi, aga sealgi olid nad päris kenad ja meil jäi aega ka iseend virmaliste taustal pildistada. Olime järvekaldal, mägede vahel. Järvejää praksus pidevalt. Meile anti põdranahad istumise alla ja hirmus soojad rõivad selga. Hiljem istusime telgis lõkke ääres ja jõime kuuma teed.

Kuigi eriti efektseid fotosid teha ei jõudnud, jäime rahule. Saime oma virmalised kätte ega pea nende pärast tagasi minema nagu see inglise paar, kes esimesel Tromsö-reisil ilma jäi ja nüüd naasis.

Viimasel ööl esitas Katrin performance, mille ma üles filmisin ja mis saab kuulsaks nagu me kõik.

DSC_0320_1

This entry was posted in Reisimine. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s