Rattamatk 4.07- 9.07. 2008


Kolmapäeval saabusime mina, Sven, Aivar ja Peep rongiga Tartusse. Lõppenud oli rattamatk Tartust Ida-Virumaale. Faktid: päevane läbisõit kolmel esimesel päeval 70 km, kahel viimasel päeval 50 km. Minu keskmine kiirus 14,5 km/h. Kaks päeva kulgesime pidevas vastutuules ülesmäge. Rattamatk on hulludele.
 
1. päeval sõitsime Tartust välja ning oli väga ilus soe suvine ilm. Tegime peatuse Matjama poe juures, mille uksed olid avatud, aga letid tühjad: poodi enam ei olnud. Lapsepõlvest mäletan, et tegime maale sõites alati seal peatuse ja ostsime kraami. See oli kõige pood. Järgmise peatuse tegime Koosa poe ees, et midagi hamba alla osta. Meie juurde jalutas pikas valges kampsunkostüümis kohalik kultuuritegelane Riina Rossa. Ta rääkis, et elab nii Viljandis kui Koosal, kirjutab lühijutte ja luuletusi. Juuksed olid tal osaliselt lillaks värvitud, nii et ka peanahk lillalt kumas. Rossa kutsus meid lahkelt külla. Poes käidud, siirdusimegi ta katkematu jutuvada saatel kahekorruselisse kortermajja, kuhu luuletaja oli endale suure ahju ja suure aknaga pesa ehitanud. Rossa näitas meile oma kirjutatud raamatuid, millest mõned veel ilmumist ootamas. Tuli välja, et ta peab Viljandis käsitöö- ja erootikapoodi. Lai naeratus Kaksikpood asub ühes seinaga eraldatud suures ruumis. Erootikapoe müüjana on Rossa ühtlasi seksuaalnõustaja rollis. Ta rääkis loo, kuidas üks alaline erootikapoe klient, väga vana mees, tuli sinna surema. Astus vaevaliselt sisse, kukkus kokku ja viskas vedru välja. "Inimene valib oma surmakoha alati ise," arvas Rossa.
 
Selle tõdemusega sõitsime Alatskivile minu lapsepõlvekodu vaatama. See asub Lahepera järvest paar kilomeetrit, Kolkja poole viivast teest samuti paar kilomeetrit metsa sees soisel alal. Vanasti oli seal metsavahimaja, seejärel kolisid sinna mu mesinikest vanemad, ja kui maja taas tühjaks jäi, lõhuti see ära. Hetkel on alles vaid kaks palkseina. Tegime seal fotosid, nautusime päikest ja siis sõitsime Kolkjasse. Sealt edasi panime Alatskivile ja sõime ühes restos lihtsat, kuid head toitu. Seejärel viis meie tee meid Kallastele, kus nii Peebul kui minul oli põhjust nostalgitseda. Mõlemi lapspõli on Kallastega seotud. Restoran, kus ma lapsena nn. siniseid mune sõin, oli suletud ja mõjus kui tondiloss. Sinised munad on nii kõvaks keedetud, et juba sinised. Näitab keelt On ju põnev, kui muna polegi kollane ja valge vaid sinine! Peipsi taustal seisev mehe skulptuur mõjus kuidagi igeriku ja väikesena, võrreldes ammuste aegadega. Ühtlasi selgus, et mehele on hiljem stringid jalga tehtud. 
Ööbima läksime Ranna külla. Saime seal Peipsi ääres telkida, sauna nautida ja grilli kasutada. Õhtuks saabus Venemaalt võimas äike koos ägedate välkude, süngete pilvede, vikerkaare ja päikeseloojanguga, ühesõnaga, valgusemäng oli vapustav. Vikerkaar Saunas kadus paar korda elekter, aga õnneks tuli tagasi. Öösel ei sadanud.
 
2. päev oli küll jahedam, kuid valdavalt selge. Liikumist takistas tugev vastutuul, mis kohati lausa tormiks paisus. Sõitsime läbi Avinurme Kauksi. Sel päeval ei toimunud suurt midagi huvitavat peale pulma-aastapäeva tähistamise. Ostsime külapoest tordi ja panime sellele viis küünalt. Saime sedaviisi õhtupimeduses ilusaid Caravaggio-stiilis küünlavalguspilte. Kauksi rannas ööbimiskoha otsimine oli küll närvesööv, sest mets oli koledaid laagriplatse täis. Õnneks leidsime omaette koha.
 
3. päeva hommikul oli juba raskem end vedama saada. Telgis magamine on hulludele. Mina igatahes und seal ei saa. Sõitsime Iisakule ja käisime vaatetornis. Pärastlõunaks jõudsime suurte põlevkivimägedeni. Sinna ametlikult minna ei tohi, aga et oli pühapäev, ei liikunud seal kedagi ja me ronisime mägedes. Filmimise käigus selgus, et Aivaril on närvid. Õhtuks jõudsime Kurtnasse ning otsisime pikalt laagriplatsi. Sattusime ilmatu suurele metsakalmistule, mis mõjus kummituslikult oma vaikuses ja inimtühjuses. Sealt läks tee üles ürgmetsa rüppe ning kõikjal olid looduskaitsealad, sihid, raiesmikud ja vaikus ja üksindus. See oli hea hetk. Öö hakul leidsime viimaks lõkkeplatsi Konsu järve ääres. Ma filmisin jälle mehi, tehes seda kaitsevärvi telgist nagu linnuvaatleja.
 
4. päeva hommik- jälle raske. Alguses oli ilus ilm ja sattusime Pannjärve karjääri. Sõitsime seal liivas ning avastasime ilusa veekogu all augus, kuhu sai lõbu pärast kive loobitud. Ilm pööras pikkamööda päris hulluks ning kui õhtuks Toilasse jõudsime, tekkis idee üks öö pehmel matil magada, et uut energiat saada. Võtsime kämpingus majakese ning saime soodushinnaga Toila termidesse. See oli jumalik õhtu. Akna taga ribistas vihma, meie aga hulpisime soojas mullivannis ja proovisime erinevaid saunu. Aivar liikus kogu aeg koos minuga ja masseris mind. Naeratus Svenil olid jälle jalad putukahammustustest, päikesest ja hõõrdumisest katki ja ta leotas neid jalavannis. Toila oli veel selle poolest tähtis, et jõudsime mereni!
 
5. päeva hommik oli kergem. Asusime rõõmsalt Villu Põldma poole teele. Ilm oli küll pilves, aga veel kehas viibiv saunasoojus ning öö pehmel kotil andis palju uut jõudu. Villu kutsus meid tuppa, ta abikaasa tegi teed ning me rääkisime jälle kõikvõimalikel teemadel alates meeste teest kuni selleni, et Stalin oli tegelikult putukas, mille peale Sven pidi naerust püksi laskma, kuna talle meenus, et Lenin on seen. Lai naeratus
Villu poolt suundusime Ontika paekaldale koske vaatama ja sealt Saka juga uudistama. Saka oli isegi põnevam oma ürgse klintmetsaga. Seal sai jälle mehi filmida. Seejärel tüürisime Kiviõlisse. Vaatasime jälle, et mingid suured kivimäed, aga ronida ei viitsinud. Haige Sealt läksime Sondasse, kust plaanisime järgmisel hommikul rongile minna. Ööbima sõitsime Uljaste järve äärde. Viimane öö oli ilus, peaaegu selge ja vaikne. Öösel ulus mingi loom. Õhtul sõime viinereid ja ma püüdsin teha Svenist aktipilte vees küünaldega. Tuul nullis kõik mu püüdlused ja ma olin vihane.Vihane
 
6. päeva hommikul olin jälle väsinud, aga lootus koju saada andis veel viimase energialaksu. Sõitsime rongiga Tapale ja sealt Tartu. Kogu rongisõit möödus uimases olekus, hommikukohvi oli ka joomata.Haige Rattaga rongile ja maha saada on kõigil peale tugevate meeste TÄIESTI VÕIMATU. Isegi ilma kottideta ei kujuta ette, et suudaksin ratta umbes enda kõrgusest trepist rongile tõsta, kuna see trepp polegi trepp vaid sinna on pandud mingi lisaaste, nii et sa pead ratta otse üles tõstma ja ise ka otse üles hüppama, et sinna üldse peale saada. Idiootsus!Vihane
 
Tore oli koju saabuda, fotosid töödelda, video arvutisse importida ja maheda muusika saatel matkale tagasi mõelda. Naeratus
This entry was posted in Matkamine. Bookmark the permalink.

Rattamatk 4.07- 9.07. 2008 on saanud 3 vastust

  1. El-Mar ütles:

    Äge. Ainuke vapustus oli uudis, et Aivaril on närvid! Tahaksid sa sellest pikemalt rääkida?😛
    Ja ma eeldan, et kui Villu ütleb, et Stalin oli putukas, siis tema ei mõtle seda ülekantud tähenduses?

  2. Fideelia ütles:

    Aivari närve näeb filmilõigust. Pilt on parem kui 1000 sõna. Stalin käitus nagu putukas. Tal oli putukaenergia.:)

  3. El-Mar ütles:

    Selge! Nigut seebivesi😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s