Sorgega keevitamas


Mööda sai pöörane nädalavahetus maal ema juures. Nimelt valmistume Sorgega näituseks, millega seoses keevitame vanarauast kokku ühe müstilise eluka. Sorge õpetas mind keevitama. Mul on maal isast jäänud traatkeevitusmasin. Sorge tuli Türilt vana Žiguliga, tõi oma logiseva relaka ning töö võis alata.Naeratus Kuuma päikese all alasti keevitamine pole nannipunnide ajaviide. Tegelikult peaksid jalas olema saapad ja seljas tulekindel ülikond. Tõsi, näokaitsed olid meil ees. Palja silmaga keevitusleeki vaadates võib millalgi pimedaks jääda: see on nagu päike. Suristasime seal poolteist päeva, kuni traat sai otsa. Raplast kahjuks traati ei leidnud. Seejärel kolasime Hõreda mõisas ja avastasime, et viinaköögis on aktifotodeks ideaalne valgus. Käigu pealt viskas Sorge valmis ka Veneetsia Biennaali projekti.Pidu Viimaks tegin temast karikakardes aktipilte. Ta lausa nõudis, et need kõikvõimalikele näitustele saadaksin. Elulahe. Kuum Kopa on ette visanud see pidev kahtlustamine, keelamine, virisemine, ära tegemine ja loovisikute kohtusse kaebamine. Sorgel on eluterve suhtumine loomingusse, aga temalt ei oskakski muud oodata. Igati produktiivne nädalavahetus ja emal ka nalja nabani. Lai naeratus
 
Käisin veel maasikal ja vaarikal ning õhtuti leotasin küpsiseid värske piparmünditee sees. Päevitasin murul ja lugesin Oskar Looritsa programmartikleid eelmisest eesti ajast. Ei mingit internetti.
 
Ahh, tule keevitajaks!
 
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s