Dialoog koristajaga


Eelmine kord unustasin kirjutamata, kuidas kohtasin esmakordselt oma Tallinna kortermaja koristajat. Kiirustasin Võsareporteri võtetele, kui koristaja just minu trepikotta oli jõudnud. Pipi haukus kileda häälega, kuna tahtis minuga kaasa tulla. Poetasin end uksest välja ja koer jäi koju haukuma. Koristaja vaatas seda janti pealt ning küsis minult: "Kas sa kooli hiljaks ei jää?"
"Ma ei käi koolis," vastasin.
Koristaja tunnistas mind siira huviga. "Mis? Olete õpetaja?"
"Ei. Olen kunstnik ja lähen filmivõtetele."
"Oooo… muide, teil on väga ilusad juuksed. Nii paksud ja terved!"
Lai naeratus
 
Kusjuures olen viimasel ajal "tänu" mitmekordsele blondeerimisele, mille eesmärk on must värv juustest eemaldada, hädas katkevate juustega. Täna käisin jälle blondeerimas, aga erilist tulemust see ei andnud. Oleksin ma astunud NKK-sse, poleks tohtinud juukseid punaseks, roheliseks ega siniseks jne värvida. Nüüd kavatsen õige varsti pea jälle värviliseks muuta.
 
 
 

This entry was posted in Meelelahutus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s