Kuidas ma liigese murdsin I osa


Kõik algas sellest, et läksime Sveniga nädalavahetuseks Londoni Ernile külla. Käisime kunstinäitustel, teatris ja pargis. Esmaspäeval pidime Eestisse naasma. Kiirustasime parajasti Erni ja Sveniga hotelli kohvrite järele, et lennujaama minna. Nagu ikka oli kesklinnas tihe liiklus. Kahekordsed punased bussid, mustad taksod… Inglased ületavad sõiduteed ka punase tulega. Ega minagi kaua passi. Kui autosid ei tule, lähen üle. Ilma foorita ristmikel on tavaliselt kollased vilkuvad laternad. Samas on ka selliseid ülekäiguradasid, mis tegelikult ei olegi ülekäigurajad. Ühel sellisel juhtus minuga õnnetus 

Olin just öelnud: „Oleme nii näljased!“ ning suure ampsu magusat präänikut ehk flapjack’i hammustanud, kui hakkasime teed ületama. Sõidutee äärde oli kirjutatud „look right“ ning ülekäigukoht oli tähistatud valgete katkendjoontega. Kuigi tegemist ei olnud sebraga, võtsin seda kui tähistatud ülekäigurada, kus autod jalakäijatele teed peavad andma. Eemalt läheneski valge minibuss, mis sooritas parempöörde, keerates teele, mida olime ületamas. Erni muidugi ootas, meie Sveniga juba läksime üle. Sven oli minust eespool. Vaatasin, et minibuss tuleb muudkui meie suunas. Küllap jääb seisma, meil ju eesõigus, arvasin. Paraku ei lasknud juht end meist häirida. Sven sai napilt bussi eest üle, aga minul – olin vahepeal jooksma hakanud – jäi poole hüppe pealt tagumine jalg bussi alla. „Mida?“ mõtlesin, kui jalalabal äkki raskust tundsin. Ma ei näinud, mis seal taga toimub, aga tundsin millegi raske vajumist jalakannale.  Püüdsin jalga katte saada, aga miski vajus uuesti peale, ei saanud aru, kas ratas või osa bussikerest. Paanika. Lõpuks sain jala katte ja buss peatus. Erni ütles hiljem, et ma olevat karjunud, aga seda ma küll enam ei mäleta. Mäletan end aegluubis õhku ahmivat, silmad üllatusest suured nagu kaks praemuna. Lisaks oli mul flapjack endiselt põses. Silme ette kerkis pilt jääaja saabumisel surnud mammutist, heinanutsakas suus. Vähemalt suri ta naudingut tundes. Tegelikult olnuks täiesti ideaalne surra 32-aastaselt, magus präänik suus päikeselises Londonis kahe armastava mehe juuresolekul. Ometi jätkuvalt elasin. Parem jalg tundus tuim, ainult surises nagu miljonid sipelgad jookseksid üles-alla. Ma ei saanud jalga maha toetada. Buss peatus ja juht, pruunide juustega keskealine naine, tuli välja ning küsis, mis juhtus. Erni ja Sven tulid minu juurde ja küsisid ka, mis juhtus. Ma ütlesin, et jalg jäi alla, aga ma ka ei tea, mis juhtus, sest ma ju olin seljaga. „Arvasin, et auto peatub!“ rõhutasin. Läheduses patrullivad politseinikud tulid kohe ja loomulikult esitasid sama küsimuse, mis teisedki: mis juhtus. Nad kutsusid mulle kiirabi ja tegid juhile trahvikviitungi. Mind pandi koos Sveni ja Erniga kiirabiautosse ja viidi haiglasse. Arst küsis aeg-ajalt, kas ma valuvaigisteid tahan ja palus hinnata valu 10-pallisüsteemis. Ütlesin „kolm“ ja valuvaigisteid ei soovinud. Arst ennustas, et mu jalg paistetab hirmus suureks ja nentis, et sellises olukorras ma küll koju lennata ei saa. 

Haiglas anti mulle ratastool ja järjekorra number ning meid viidi bussijaama ooteruumi sarnasesse saali, kus istus palju erinevaid inimesi: rikkaid, vaeseid, korralikke ja räpaseid. Seintel olid sildid, et igasugust väljakutsuvat käitumist võetakse äärmiselt tõsiselt. Eraldi oli turvatöötajate kabinet, kust paar tegelast pidevalt jälgis, mis saalis toimub ja korduvalt üht asotsiaali korrale kutsuma tulid. Nad tegid seda vana hea inglise viisakusega, millest Eestis ainult unistada võib. Kalkarid tuuakse haiglasse sooja ja katuse alla tänavalt, kus nad on end põhja joonud ja haiged. Haiglas ei saa nad aru, kus nad on ja kes nad on, üritades suitsetada, toolidele pikali visata ning komberdades sihitult teistel jalus. 

Londonis peab arstile minekuks terve päeva varuma. Ootasime kolm tundi. Õnn, et jalg ei valutanud. Käisin vahepeal invaliidide tualetis. Seal puhuv tõmbetuul tahtis mu siruli lükata ning prügikasti sai avada vaid jalaga põranda kohalt lingist. Kumma jalaga avada, kui üht tuleb õhus hoida ja karke ei ole? Milline inglaslik iroonia vaegurite aadressil! 

Olime lootuse kaotanud lennukile jõuda ja Erni, kes ise oli plaaninud samal õhtul Budapesti lennata oli sunnitud meie kõigi lennud tühistama ja uued piletid ostma. Hea inimene jäi meie pärast Londonisse. Ka hotellitoa pidime uuesti broneerima. Erni tegeles kõige sellega meie ooteajal. Viimaks tuli sõbralik meesarst Ian ja vabandas, et nii kaua oleme pidanud ootama. Esmaspäevad olevat kõige hullemad, sest pärast nädalavahetust tuleb palju vigaseid ja haigeid. Mind viidi röntgenisse. Pilt näitas meie üllatuseks luumurdu labajala ja sääreluu piiril. Arvasin, et kuna jalg ei valuta, on luu terve. Arst ütles, et vahel ei valutagi ja pani jala kuni põlveni lahasesse. Alguses oli kips mõnusalt soe, aga pärast kuivas ära ning muutus raskeks, kõvaks ja külmaks nuhtluseks jala küljes. Anti valuvaigisteid, mida läks vaja alles hiljem. Arst andis mulle ka rohelised laiad pidžaamapüksid, sest mul olid liiga kitsad teksased. Päriseks andis. Seejärel õpetas ta, kuidas karke kasutada. Ma ei kujuta ette, kuidas vanainimesed karkudega suudavad käia, sest see on jube raske. Karkudega käimiseks peab inimene olema väga sportlik ja lihased peavad olema tugevad. Kips on ise juba kohutavalt raske. Pidin karkudel haiglast hotelli minema. See asus nii lähedal, et isegi taksot ei pidanud võtma. Muidugi, tee pikkus on suhteline, sõltudes su enda sammu pikkusest, tervisest ja ilmastikust. Vihma kallas, tee oli libe, lompe täis ja pime. Sven hoidis vihmavarju. Liikusime teosammul ja ma pidin mitu korda puhkama, kuna kips oli liiga raske. Sõiduteed ületades tundus, et roheline tuli pole kunagi nii lühikest aega põlenud. Pärast hakkas jalg valutama.

This entry was posted in Tervis ja heaolu. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s