Kuidas ma liigese murdsin II osa


Kolmapäeval lendasime Tallinna. Oli kohutav sõit hotellist taksoga Gatwicki lennujaama. Takso peatus ja jõnksutas fooride all, minu kipsistatud koib kõikus armatuurlaual. Süda oli paha ja päike küttis. Erni ja taksojuht rääkisid, et minu juhtumi võiks anda solicity no win-no fee kohtusse ja veel, et Brixton on huvitav äärelinn, kuhu Erni pole veel sattunud.

Lennujaamas sain ratastooli. Pärast check in-i läksime sööma ja siis läbisime turvakontrolli. Lõpuks jäime invaliididele reserveeritud toolidele ootama. Vilkuva tulega varustatud piiksuv auto veab sealt vanureid ja puudelisi väravatesse. Oma lõpututel lennureisidel olen alati vesise suuga vaadanud, kuidas vanurid ja puudelised lõbusalt ratastooliga sõidavad, lihtsurelikud aga oma kohvreid ja seljakotte ise vedama peavad. Viimaks ometi sain nautida kõiki senitundmatuid hüvesid: ratastooli ja piiksuvat autot. Piirkonda ilmus peagi perekond alaarenenud lapsega ja paar ratastoolis vanurit. Meelde tulid puudelised South Parki’i multikast, kellest huvitavamatel oli jalg peas või pea ja tagumik kohad ära vahetanud. Tavaliselt nõudsid nad agressiivselt oma õigusi. Kujutlege tuhandeid vihaseid puudelisi korraga näiteks Hyde Park’is. Üks peategelastest, Timmy oli ratastoolis ning ei osanud muud öelda kui oma nime, aga seda tegi ta nii lahedalt, et ta valiti kuulsa bändi liikmeks. 

Piiksuva autoga Estonian Airi väravatesse jõudnud, pidin karkudel edasi komberdama. Rahvast oli palju ja seda suurem oli mu imestus, kui mind ei lastud esimesena lennukisse vaid olin sunnitud massidega kaasa kõmpima, mis ju väga ohtlik. Meid pandi istuma lennuki viimasesse pinki ja mulle anti tekk ning padi. Kartsin trombi teket ja paistetust ning liigutasin kogu aeg hüsteeriliselt põlvi ja varbaid. Vahepeal tekkis uskumatult tugev turbulents. Õnneks olid laskumine ja tõus selge ilma tõttu sujuvad ja probleemitud. Tallinna lennujaamas oli mul vastas kaunis noormees, ratastool kaasas. Milline õnnelik lõpp! 

Järgmisel hommikul sõitsime bussiga Tartu. Ilm oli ilus. Bussi ronimine polnud raske, sest hüppasin ühel jalal. Buss tuli varem ette ja see oli hea, sest igasugust kino sai. Mingil hetkel tuli pensionieas naine ja küsis bussijuhilt, kas te sõidate Tartu. Juht vastas jaatavalt. „No siis on meil ühine plaan!“ rõõmustas tädi, hakates raha otsima. Äkki hüüdis ta ehmunult: „Tartu vä? Pähh, Tartu, ei ma ei taha Tartu!“ ja kiirustas bussist välja. Edasi läks nagu teatris: bussijuht astus vahekäiku ja küsis käsi laiutades: „Mida mina nüüd valesti tegin? Ta küsis, kas sõidan Tartu, vastasin jah ja selle peale ütleb tema, pähh!?“ Siis tuli vanem mees ja küsis ühe pileti Tartu. „Pensionäri?“ uuris juht. „Väga vana mehe pilet, palun,“ kostis onkel. Kui kõik olid bussi peal, istus juht rooli taha ja teatas mikrofoni: „Tere, lugupeetud reisijad. Alustame sõitu heade mõtete linna Tartusse“. 

Läksime Maarjamõisa peatuses maha. Kuna uue hoone ehitamise tõttu on kiirabi sissepääs ja traumapunkt teisel pool maja, pidin karkudel pika maa maha komberdama. Kips oli nii raske nagu veaks pommi jala küljes. 

Traumapunktis polnud üldse rahvast. Londoni haigla bussijaama ooteruumiga sarnasus puudus. Naisarst naeris pahaendeliselt, kui mu röntgenipilti vaatas. „Pean seda kirurgile näitama,“ teatas ta, hääles säherdune põnevus nagu ei suudaks ära oodata, mil noa pehmesse ihhu ja trellpuuri mu väidetavalt tippvormis noortesse kontidesse saaks torgata. „See kiri koosneb põhiliselt viisakusavaldustest“, nentis ta, lugenud läbi toreda Londoni arstionu kirjutatud kirja, mille ta mulle Eestisse kaasa andis. Arst kutsuski õhinal kirurgi mind uurima. Viimane nägi välja nagu verejanuline vampiir või „Ai-varavai“ laulev ihne salakaval „Lumekuninganna“ tegelane. Igatahes meenutas ta isikut, kes salaja midagi halba sepitseb. Tal oli see, mida inglased nimetavad stiff upper lip ning lisaks kissis silmad justkui viibiks ta suure tuule käes.

Londonis olid arstid palju lahkemad.

Mulle selgitati, et ilma lõikuseta see luu korralikult kokku ei kasva, sest tegu olevat liigesesisese murruga. Sinna tuleb tugevdamiseks paigaldada raudpoldid ja klambrid. „Millal viimati sõite ja jõite?“ küsis Ai- Varavai. „Umbes tund aega tagasi,“ vastasin. „Siis praegu opereerida ei saa,“ teatas Ai-Varavai kahetsevalt. Enne oppi ei tohi kuus tundi ei süüa ega juua. „Aga opereerime siis homme, ma ju öösel ei söö ega joo,“ tuli mulle hiilgav mõte.

„Olgu, teeme homme. Äkki jääte kohe haiglasse?“

„Lähen siiski koju, ma alles tulin Tallinnast. Tulen homme tagasi.“ 

Kodus sõin korralikult ja jõin liitri mahla. Hommikul kl 8 oli äratus. Komberdasin joomata-söömata Aivari autosse, Sven kaasas. Kihutasime, nii et kips värises läbi külma halli hommiku TÜ kliinikumi. Seal võeti mul vereproov ja sõidutati ratastooliga palatisse. Selga anti öösärk, millesse oleks mahtunud viis minu kasvu patsienti. Pidin veel mingeid pabereid täitma ja proove andma, kuni mind umbes kella kolmeni rahule jäeti. Olin üksi palatis. Mul hakkas pea valutama. Suu kuivas ja kõht korises. Lõpuks kostis koridorist: „Fideelia opile!“. Tuli kaks õde, kes mind teki sisse mässisid, kanderaamile asetasid ja sõit mööda lõputuid koridore algas. Küsisin, kas mu jalg tõmmatakse pärast ketiga lakke nagu filmides. Õed said selle peale naerukrambid. Juba aastaid ei olevat sellist asja praktiseeritud. Ma olevat liiga palju filme vaadanud. 

„Oi, mis armas noor neiu!“ ütles üks kirurgidest, kui kohale jõudsime. Opiruumis oli külm. Seinad olid kaetud valgete vannitoaplaatidega. Operatsioonilaua kohal rippuvad ümmargused lambid olid küll nagu filmis. Nii kui mind lauale poetati, hakkasid rohelistes kitlites tulnukad hoolega askeldama. Parema käsivarre külge pandi vererõhumõõtja, mis hakkas iga viie minuti tagant tööle. Vasaku käe veeni torgati vastik kanüül, kuhu kallati mingit sodi. Vahet pole. Hapnikumaski sain ka pähe. See oli mulle suur. Rindkerele keebiti mitu imelikku metalltrukki. 

Kõik kirurgid olid vanaema-tüüpi prillidega tädid. Mõtlesin, kas nad ikka näevad korralikult, et õigele kondile pihta saada. Paksuke roheline mehike ütles, et tema on narkoosiarst ning kas mul on mingi rohu vastu allergia. Rääkis kahest anesteesiavariandist, kus üks on seljasüst, mis ei pane magama, aga teeb alakeha tuimaks ja teine paneb üleni magama. Seljasüstiga olevat kauem tuim, valutama hakkavat hiljem. Valisin seljasüsti. Lootsin opi ajal kuulda trellpuuri mürinat ja haamrilööke. Pidin end kringliks keerama ja pea põlvede vastu suruma. Roheline mehike ütles, et seljasüst pole valus ja see oli tõsi. Tehniliselt sisestatakse seljaajukotis hulpivasse vedelikku tuimestavat ainet, mis muudab alakehapiirkonna tundetuks. Hiljem selgitas roheline mehike, et kõhnadel ei hakka alguses vedama ja pärast ei saa pidama. Mul nimelt alguses ei läinud nii kähku tuimaks, kui enamusel minevat, aga pärast ei tundnud seitse tundi oma alakeha. Normaalne olnuks kolm tundi. 

Korraga adusin kohutavat pitsitust ümber reie. Nagu kõigest oleks veel vähe, olid nad mulle žguti pannud. Narkoosiarst imestas, et tunnen valu, sest tema arvestuse järgi pidanuks reied juba tuimad olema. Mulle kallati veeni ainet, mis väidetavalt pidi uimaseks muutma. Muutiski. Ootasin, millal nad kipsi maha võtavad ja konte puurima hakkavad, kui korraga öeldi: „Valmis“. Selgus, et poldid ja klambrid olid juba paigaldatud, haav kinni õmmeldud, side peal ja kõike seda oldi tehtud ilma žgutita, mille eemaldamist ma ei mäletanud. Tublid vanaemad said 20 minutiga ühele poole. Nüüd veeretati mind ärkamisruumi, kus lamas kolm vanameest. Ühe vanamehe voodi juures askeldas kaks õde, väänates tolle sidemetes jalgu. Kui mees oigama hakkas, sõnas üks õdedest: „Sa ise ei tahtnud tuimastust, loomulikult on nüüd valus.“. Teine õde eemaldas hapnikumaski mu näolt sõnadega, seda pole sul vaja, noor inimene. Hakkaski kergem. Ainult vererõhuaparaat töötas edasi, pitsitades mu käsivart nüri järjekindlusega iga viie mintsa järel. 

Umbes poole tunni pärast tulid õed mulle järele, libistasid mind kanderaamilt voodisse ja viisid palatisse. Jalale pandi külm jääkott ja üks paljudest hallipäistest vanaemadest tõi mulle kuuma tee ja moosipiruka. Kedagi ei huvitanud, kuidas ma neid nautima hakkan, sest kogu alakeha oli tuim ja vaid ülakeha varal ei suutnud ma end kuigi hästi liigutada. Tee ja pirukas olid öökapil, mina abituna voodis. Viimsel hetkel sain juba ruumist väljuva õe tagasi kutsuda. Ta tõstis mu voodipäitsi üles, nii et sain pooleldi istudes süüa. Ma pole elus midagi paremat söönud, kui lahja must tee suhkruga ja moosipirukas. Olin selleks hetkeks juba ligi 20 tundi söömata-joomata elanud. 

Kella kümne ajal õhtul tuli öise vahetuse õde ja küsis, kas ma tahan siibrit või pamperseid. Vastasin, et tahan ise tualetti minna. Alakeha oli alles tuim, aga tahtsin igal juhul ise hakkama saada. Õde tõi „kitseks“ kutsutava ratastega raami. Kuigi mu terve jalg tundus olevat kui ümmargune pehme kassikäpp ja reied nagu hunnik seapekki, suutsin ma selle tuima lihahunniku siiski tualetti vedada. Vanainimestega harjunud õde uuris, ega mul pea ringi käi. Ei käinud. Tasakaaluprobleeme mul ei ole. 

Veidi aja pärast ilmus jälle uus vanaema, selline, kes enne magamaminekut haigetele unerohtu ja valuvaigisteid annab. „Mida te tahate?“ küsis ta täpselt nagu mu perearst doktor L. Kepp. „Ma ei tea, valuvaigisteid vist,“ vastasin, sest ma ikka veel ei tundnud oma alakeha, mistõttu see ka valutada ei saanud. Teadsin, et niipea, kui seda jälle tundma hakkan, tuleb valu platsi. „Unerohtu te vist ei vaja, noor inimene?“ arvas õde. Rääkisin seepeale oma uneuuringutest. Kõik eeldavad, et noor saab hingata ilma hapnikumaskita ja magada nagu kott, valust hoolimata. 

Nagu arvata võis, hakkasin kesköö paiku alakeha tundma. Jahe seapekihunnik omandas surinal kindlad vormid ja kassikäpale ilmusid lihased, luud ja liigesed. Vaikse huugamisega hakkas endast märku andma ka terminaatorlik raudjalg. Lõpuks ei pidanud ma vastu ning kutsusin õe, et valuvaigisteid saada. Õe kutsumiseks oli vaja seina peal rippuvast nöörist tõmmata. Seepeale hakkas punane lambike seinal vilkuma ja piiksuma. Varsti lõpetaski annus valuvaigisteid ja unerohtu mu piinad. 

Hommikul kell kuus tuldi kraadima. Olin uneohust uimane. Juba kell 8.00 toodi hommikusöök. Kriimustustest tuhm nõukaaegne teeklaas lahja kohviga, riisipuder ja kukkel. Olin endiselt näljane. Ei saanud aru, miks inimesed haigla toidu üle kurdavad. Kohe peale sööki kärutati mind röntgenisse ja tehti jalale uus side. Nägin oma õmblusi. Selles oli midagi, mis mulle meenutas mu magistritööd „Naiselik vaist“. Nimelt soolasin tookord sisse suure hunniku seapekki, mille värv ja struktuur väga sarnanes mu jala õmbluste kohale. 

Lõunasöök toimus kell üks, mil juba tuttav vanaema tõi suppi, imehead leiba ja magustoiduks saia-kohupiimavormi, mis ligunes piimas. Mul oli jätkuvalt hea isu. 

Pärastlõunal hakkas jalg progresseeruvalt valutama. Palusin õelt valuvaigisteid. Ootasin Sveni külla ja kuulasin, mis teises palatis toimub. „See on haigla, see ei ole põrgu,“ seletas õde kannatlikult teises palatis lebavale narkoosist mälu kaotanud 92-aastasele Albertile, kes nägi silme ees põrgut ja kuradeid. Veidi aja pärast juba kannatuse kaotanult: „KUHU SA LÄHED? Endal juhtmed küljes! Ole paigal!“. Jupi aja pärast: „Pampersisse peab pissima! Need on sellised pamperspüksid, kuhu pissitakse. Sa ei tohi püsti tõusta. Pissi pükstesse!“. Mõne aja pärast: „Muidugi me oleme inimesed! Saa meist ka aru.“. 

Vahepeal hakkas mu jalg jälle valutama ja tellisin uuesti valuvaigisteid. Lugesin Slavoj Žižeki „Ideoloogia ülevat objekti“, mida olin tahtnud juba ammu lugeda. Kehtis seaduspärasus, et nii kui süvenesin Žižeki mõttekäiku, hakkas jalg valutama ja lugu lõppes valuvaigistitega nagu paneks autor mu vastupidavust proovile. 

Koridorist ja teistest palatitest kostis kogu aeg jutukõminat, naeru, oigeid, käsklusi, ratastoolide tasast surinat ja kitserataste sahinat, kui kõbusamad patsiendid mööda jalutasid. „Kas teil on proteesid suus?“ küsiti koridoris ühelt operatsioonile minevalt vanamemmelt.

„Jah“.

„Need tuleb ära võtta. Palun tehke suu lahti!“

„Aaa…“

 „Hmm, ei tule! Kas need on liimiga pandud?“

„Ei ole.“

„Siis peaks tulema, proovime veel.“

„Aaaää… öäk…!“

Nii, tulid. Lähme opile. 

Olin üksi oma palatis. Hiljem tuli Sven ja tõi suure assortiikarbi. Erni ja emps helistasid jälle, nagu iga päev. Üle koridori palatis käis aga vana trall.

„Kumb sa oled, Albert või Alfred?“

„Mõmm…“

„Alfred, vaata, kui korralikult Albert lamab, üldse ei jonni. Miks sina korralik ei taha olla? Miks sa pead kogu aeg paha olema?“ 

Mul hakkas hilisõhtul jalg nii kõvasti valutama, et õde andis mulle tugevamat valuvaigistit. Öösel sain unerohuga korralikult magada. 

Pühapäev oli vaikne. Ainus asi, mille üle imestasin, oli kraadimiste ja toidukordade krooniline tunniajaline hilinemine. Ma ei tahtnud sellele toredale lahkele vanaemale midagi paha ka öelda. Vahest ta ei jõua lihtsalt nii kiiresti sööki ette kanda? Äkki on ta ainuke ettekandja haiglas? Pakkusin talle lohutuseks assortiid, aga ta ei võtnud, käskis mul hoopis kosuda. Veel kummalisemaks muutus olukord, kui kuulsin teisest palatist, kuidas Albert imestab, et jälle söök ja vanaemake vastab, et ega nad seal köögis maga. Alles mitu päeva hiljem sain teada, et öösel oli kell tunni võrra taha lükatud. Oktoobri viimasel pühapäeval on üleminek talvisele ajarežiimile. Jalg enam nii kõvasti tunda ei andnud. Sain juba rohkem Žižekit lugeda ja üritasin isegi joonistada. 

Üle koridori palatist kostis: „Alfred, sa hakkasid mulle meeldima! Ole nüüd hea ja pööra end külili, teeme süsti ära.“ 

Õed omavahel: „Eilne vahetus läks nii vara minema! Ma palusin, et ta selle voodi koridorist ära viiks, see on opile minevatel patsientidel ees, aga ta ütles, et tal hakkas pea valutama ja ei viinud ta midagi ära!“

„Tal on mees soomest tagasi. Alati, kui ta mees soomest tuleb, võtab ta endale puhkuse!“

„Nii ei saa! Minu mees tuleb soomest tavaliselt kaheks kuuks, mis saaks, kui ma alati, kui ta tuleb, puhkuse võtaksin?!“

„Aga mis siis saab, kui polegi meest?“ 

„Albert… ei, Alfred, tee silmad lahti, söök tuli! Ei, ära püsti tõuse, sa teed endale viga, aga tee silmad lahti!“ 

Õhtul, pärast piimakördi, neljaviljapudru ja muu kergestiseeditava kraamiga tutvumist toodi mulle palatikaaslaseks üks 82-aastane daam, kes oli elus esmakordselt haiglas. „Näe, toome su siia kena noore neiu juurde,“ ütles üks õdedest vanamemmele, kui ta voodiga ruumi sõidutati. Daam oli minuga samal päeval läbi teinud puusa- ja käsivarreoperatsiooni, saanud liigestesse raudpoldid ning viibinud Alfredi ja Albertiga ühes palatis. „Alfred on väliseestlane. Täna terve öö rääkis saksa keeles! Pärast veel ütles, et haigla on põrgu ja õed kuradid.“ kurtis uus kaaslane. 

Esmaspäeva hommikul avas õde palatiakna, korjas villased tekid ära, asendas need mingite teiste tekkidega, mis minu meelest olid koledamad ja sõnas, et kohe saabub komisjon. Meil hakkas juba jahe, kui korraga läks uks lahti ja palatisse marssis vähemalt kuuepealine meestekari. Üks noor naine oli ka nende seas, tema oli nn. võimleja, kes õpetab patsientidele võimlemisharjutusi. Mehi oli erinevas vanuses, alates 20test kuni umbes 60ne tuurini ja nad kõik nägid vaeva, et jätta meile, abitutele maaslamajatele endist aukartust äratav mulje. Nad olid tõsised, napisõnalised, asjalikud ning ametlikud. Nemad olidki jumalad valgetes kitlites. Loomulikult, kes siis veel? Isased jumalad. Vahtisin neid, tobe muie näol. Üks neist ütles, et mind kirjutatakse täna ilmselt välja. 

Aken oli pärast jumaliku komisjoni lahkumist veel tükk aega avatud. Kedagi ei kottinud lihtsalt. Patriarhidele pidi ju muljet avaldama. Lõpuks tuli üks kaastundlik (nais)õde (aga muidugi on õed nais- ja arstid meessoost) ning imestas, kuidas keegi pole meie akent veel sulgenud. Ütlesin, et enne komisjoni tulekut tehti lahti ja on siiamaani. „Ju siis oli komisjonil palav,“ arvas õde ja pani akna kinni. 

Nüüd saime hommikusööki, mille kestel ilmutas mulle end üks jumalatest, nägus noor meesarst. Ta katsus mu jalga! Selgus, et mu labajalg liigub. Poleks uskunudki. Võimlemisõpetaja näitas jalaharjutusi ja seletas, kuidas karkudel käia. Nii lastigi mind haiglast välja ning ma sõitsin oma ustavate rüütlite Aivari ja Sveniga läbi külma, halli ja tormise Tartu koju, et mitmeks pikaks nädalaks voodisse jääda ning aina kirjutada ja kirjutada…

This entry was posted in Tervis ja heaolu. Bookmark the permalink.

Kuidas ma liigese murdsin II osa on saanud 3 vastust

  1. El-Mar ütles:

    Päris tsill ikka, oma vanad head haiglaajad tulevad meelde🙂 Lastehaiglas on lõbusam, aga seal pole jälle omapäraseid vanureid😛

  2. Niper ütles:

    Igas halvas on midagi head,me saame nüüd sinu jutukesi lugeda,sest sul on aega kirjutada.Head paranemist!

  3. Anni ütles:

    Tean, mis tähendab-olla kipsis. Mina prantsatasin jalgrattalt 1,5 a.tagasi ja põlvel kild lahti. Kusjuures kõige naljakam oli see, et Kundas, kus ma elan on selline mägi nagu "KUKERPALLIMÄGI". Seal ma siis end proovile paningi. Aga kõik paraneb ning elu läheb edasi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s