Puudelise pöörane seiklus tähelodjal ning röntgen


Pärast niitide eemaldamist lootsin, et võimlemine hakkab paremini sujuma, aga võta näpust: kahel ööl tabas mind hoopis meeletu jalavalu. Isegi peale oppi ei valutanud jalg nii hullusti, kusjuures valuhood tekkisid pindluus, mitte sääreluus. Lisaks tegin huvitava leiu: haava seest vaatas välja üks korralik tugev must jõhv. Telefoneerisin haiglasse, kust öeldi, et valu võib tekkida ka teistes piirkondades jala liikumatuse tõttu. Jõhv soovitati mul endal välja tõmmata. Mina ei julgenud ja nüüd on see kadunud. Ei tea, kas kasvas sisse või langes välja. Nii vegeteerisin mitu ööpäeva poolpidusena, ilma et midagi asjalikku teha saanuks.Disappointed Ema helistas korduvalt ja manitses võimlema. Utoopia.

Nädala lõpu poole tuli mulle tasapisi elu jälle sisse. Olin lasknud sõbral raamatukogust filme tuua. Kubricu "Space Odysseia", Kusturica "Elu on ime" jms. Lisaks õppisin Dreamweaverit. Pühapäeva õhtuks olin juba nii härga täis, et läksin tähelodjaga sõitma. Nimelt korraldas AHHAA Teaduskeskus astronoomiateemalisi lodjasõite Emajõel. Olin ammu lodjaga sõita tahtnud, aga aega ei olnud. Meenutagem, et ma endiselt ei tohtinud ega saanudki paremale jalale astuda. Võtsin Aivari ja sõitsime väikese lodjakoja sadamasse. Koha peal selgus, et on pime, porine, märg, libe ja minek lodjale on isegi mõnele ettevaatlikumale tervele inimesele paras katsumus. Kõigepealt tuli mul laskuda trepist, mille astmed olid peaaegu poolemeetrised. Seejärel pidin ületama kaks peenikest ebastabiilselt kõikuvat silda, kus polnud ühtegi pidepunkti. Sillad olid nii kitsad, et kargud ei mahtunud peale. Üks sildadest muutus keskelt kõrgemaks. Aivar ja kaks lodjameest aitasid mul lodjale ronida. Lodjal katsumused ei lõpenud. Lodja põhjas asuvasse trümmi sai minna mööda kitsast käänulist kõrgete astmetega treppi. Üks lodjamees tahtis mind kukile võtta, aga kuna mu haige jalg oleks võinud sellega seoses kuhugi vastu põrgata või kinni jääda, ei olnud ma nõus.Õnneks oli trepil käsipuu, millest hoides sain ettevaatlikult alla ronida. Lodjamees hüüdis rahvahulkadele, kes juba trümmis nii ülal lavatsil kui ka all laua ääres istusid: "Selle tüdrukuga ei tasu tüli norida: tal on kargud!". Open-mouthed

Lubage mul kirjeldada lodja trümmi. See oli nagu suur vana talumaja tuba. Ülal asusid lavatsid ning all pikad lauad ja pingid. Laudadel põlesid küünlad. Ühes nurgas oli kuum pliit, teisest nurgast paistis küttepuude riit. Maas istujatele anti karusnahad. Pakuti kohvi ja teed. Mulle hakkas seal kohe meeldima.

Selgus, et tähistaevast räägib mu kunstikooliaegne matemaatikaõppejõud Hillar Uudevald, kes oli juba 90ndtel suur astronoomiahuviline. Ta kasutas oma ettekandes vaba tarkvara Stellarium http://www.stellarium.org/ . Kui olime tund aega eesti tähistaevast reaalajas Stellaariumiga vaadelnud, hakkas lodi liikuma. Rahvas läks tekile, meie Aivariga mõne aja pärast neile järele. Üles ronida oli lihtsam kui alla tulla. Istusime ahtrisse. Pilvede vahelt ilmusid kuu, Suur Vanker ja Kassiopeia. Teises lodja otsas seletas Hillar tähtkujusid, näidates laseriga taevasse. Lõpuks keerasime ringi ja hakkasime sadama poole tüürima. Enne randumist oleksin äärepealt tüüriga vastu pead saanud ja tüürimise käigus astus üks lodjameestest mulle sõrme peale, kommenteerides, et minul ikka ei vea, kord jään auto alla ja kord astub mingi jobu mulle sõrme peale.

Sadamas ootas juba kella kaheksane vahetus, et tähti kaema minna. Palju neid võis olla, seda pimedas ei näinud. Kui Aivariga viimastena lodjalt maha tulime, jälgis rohkearvuline publik meid hinge kinni pidades. Peab ütlema, et maha tulek kujunes raskemaks kui peale minek. Vehkisin karkudega ning haarasin tulutult kaootiliselt kõikuva sillakäsipuu järgi, et vältida suplust pimedas külmas jões. Üks vale liigitus ja oleksin kaladele roaks läinud. Eye-rolling Korraga käis välgusähvatus: keegi rahva hulgast oli pilti teinud. "Kes pilti tegi?" küsisin karmilt. Vaikus. Nüüd on kellelgi kodus foto minust, kuis ma karkudega lodjalt maha komberdan. Tundsin end nagu muuseumieksponaat või filmistaar. Hot Kui kaldale jõudsime jäi aplaus miskipärast tulemata. Sad

Täna käisin jälle arstil. Röntgen näitas, et luu on ilusti ja kiirelt kokku kasvanud. Nägin ka esmkordselt oma rauda. Mul on sääreluu sisse kruvitud hiiglama pikk täiesti tavaline kruvi, mida leidub igas tööriistapoes. Selle kõrval asub sama pikk varras. Pole ime, et jalg jäik tundub, kui nii palju rauda sees. Iga kord satun erinevate arstide juurde. Seekord võtis mind vastu vanem range olekuga naisarst, kes teatas, et kui ma ei hakka rohkem võimlema, jään liikumisvõimetuks. Kuna ma tõesti ei suuda oma labajalga kuigi palju liigutada, palusin end taastusravile suunata. Niisiis käisin õhtul veel teises hoones end taastusravile kirja panemas. Igal pool pidin ilmatuma aja ootama. Aivar ja Sven olid mul kaasas. Aivari autoga sai ju mindud-tuldud. Terve päev möödus haiglates. Taastusravile lähen järgmisel nädalal. Eesmärgiks on saada jalg jalaraskusega maha toetama, kui seisan. Hetkel saan ainult päka maha panna, edasi ei paindu, tee või tina.

This entry was posted in Tervis ja heaolu. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s