Taastusravi ja tuisk


Esmaspäeval oleksin pidanud minema esmakordselt TÜ kliinikumi taastusravile. Paraku tuiskas juba teist päeva. Kõnniteed ja isegi mitmed suuremad sõiduteed olid lahti ajamata, tuisuvaalud olid kohati täismehele põlvini ja tuul piitsutas kibedad pisarad silmist välja, pekstes lumekruupe vastu nägu. Kust ma seda kõike tean, kui ma väljaski ei käi? Aknaklaasid olid nii lumised, et toast õue ei näinud. Aga just sellise ilmaga käivadki puudelised väljas. Näitab keelt Taasturavile ma siiski ei läinud, sest sõita oli võimatu, aga läksime Sveniga hoopis maja ette kelgutama. Sven vedas mind salvokelgul ning mina filmisin tuisku. Mul oli ühes jalas saabas ja teises haiglasuss. Inimesed vaatasid akendest ja naersid. Open-mouthed Mõni püüdis labidaga lund ukse eest ära ajada. Autod olid tervenisti lumikatte alla jäänud. Tuul oli nii kõva, et mul olid põsed õhtuni punased.
Uudiseid lugedes jäi mulje nagu eestis poleks elu sees tuisku esinenud. Kõik olid paanikas, lumi koristamata, trahvid, särgid, värgid. Jõudsin tõdemuseni, et vanasti oli tuisk parem. Lapsepõlvest mäletan, et igal talvel tekkis mitmepäevaseid kuni nädalaseid tuisu- ja külmapühi, kus kooli ei pidanid minema ning sai segamatult hangedes hullata. Ükskord olime terve perega nädal aega maal lumevangis ja sõime pannkooke moosiga. Nagu vanajumala selja taga, ausaõna. Ei märganudki, et midagi on teisiti. Nüüd on teised ajad. Suurte lugude aeg on läbi. Elame n-ö tsiviliseeritud läänemaailmas, ensele aru andmata, kui habras see on.

Teisipäevaks oli see vilets amatöörtuisk lakanud ning ma sain taastusravile minna. Mu taastusraviarst oli vanaema-tüüpi daam. Ta nimetas mind tibukeseks ja andis lootust, et hakkan varsti käima. Tegime erinevaid harjutusi, millest mõned olid natuke valusad. Sain ka jalamassaaži. Ta ütles, et mul on närvi- ja kõõlustekahjustused ja et paranemine nõuab aega ja kannatust. Vanasti oli neile õpetatud, et närvid ei taastu, aga nüüd on selgunud, et kahjustatud närvid siiski mingil määral taastuvad. Hetkel on mu jala ja varvaste liikuvus võrreldes eelmise nädalaga kõvasti paranenud. 4. dets kui röntgenisse lähen, tuleb mul arvatavasti kargud nurka visata ja käima õppida, milleks omakorda pean minema taastusravile, kus õpetatakse juba konkreetselt kõndmimist. Nagu laps õpib kõndima, nii ka mina. Nagu uus elu algaks. Mis siis ikka, panen õppevideo aastast 1977 peale ja saan selgeks. Wink
Täna oli selle arstitädiga viimane kord, esmaspäeval on uus arst. Kui täna lõpetasime kostis arst: "Tänaseks on kõik, tibuke, pane papud jalga!" Open-mouthed

Advertisements
Rubriigid: Tervis ja heaolu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Taastusravi ja tuisk

  1. El-Mar ütles:

    Amatöörtuisk 😀 Üks meil rääkis, et tema jaoks tähendas see seda, et kui pole elektrit, pole ka vett, kütet ega valgust. Ja kaks väikest last. Vanasti oli parem, sest siis kööti oma puudega, vesi oli kaevus ja pimedas lauldi. Keskajal koguneti kamina ette ja trubaduurid laulsid, küttes üles inimeste fantaasiat. Olid ajad…

  2. Fideelia ütles:

    Jah, mis siin rääkida. Olid ajad, olid majad!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s