[PROLOGUE] EST ehk feministliku kunsti konverents Nõval


28.-31. juulil viibisin Nõval, kuhu oli kokku tulnud rahvusvaheline feministide seltskond koos eesti kunstikriitikute, kuraatorite ja kunstnike raskekahurväega. Kokkutuleku eesmärk oli kaardistada feministlikku tegevust euroopas ning ette valmistada feministlik näitus aastaks 2011 Tallinnas.
 
Minu proloogile minekule eelnes imeilusalt teemasse haakuv proloog mu isiklikus elus: nimelt jättis üks mu sõbranna mind maha, kuna ma ei suutnud uskuda, et ta tõesti arvab, et mehelikkus tähendab seda, et mehe sõna peres peale jääb. Lai naeratus Kui ta nägi, et ma teda ei usu ja temalt mingit muud vastust ootan, ta solvus, kuna arvas, et norin tüli. Kogu vestlus toimus messengeris. Järgmisel hommikul palus ta ikka sealsamas messengeris, et ma ta unustaksin. Kirjutasin talle kirja, kus küsisin tema kummalisele käitumisele selgitust, sest ma polnud talle midagi teinud ega mitte kuidagi solvanud. Selgitust ei järgnenud ning PROLOGUE-le sõitmise hommikul saatis ta mulle palve teda msn-ist ära koristada (just nimelt KORISTADA). Segaduses
 
Koristanud üleöö vihavaenlaseks muutunud sõbranna msn-ist, sõitsin Nõvale, et suhelda omasugustega. Teate küll, sellistega, kes EI ARVA, et mees peab perekonnas olema pea ja naine kael. Eestlastest olid kohal näiteks Mare Tralla, Reet Varblane, Katrin Kivimaa, Barbi Pilvre, Rael Arter, Sandra Jõgeva jt. Kuna rahvast oli palju, ma kõiki nimesid ära ei too. Kokku üle 30 inimese. Kõik kolm päeva räägiti feminismist, kuid puudutati ka natsionalismi ja homoseksuaalsust (kohal oli kaks LGBT noort). Isegi öösel võis näha gruppe majas ja aias, kes veiniklaasi taga pooleldi unes üritasid artikuleerida sõna "feminism". Lai naeratus Loomulikult oli selline nonstop diskussioon kõigile üpris kurnav. Iga päev käisime ka rannas ja paljud ujusid meres. Metsas kasvasid ikka veel magusad maasikad. Diskuteeriti kõikjal: isegi meres. Mulle meeldis rohkem osaleda 2-3 inimesest koosnevates vestlusringides, sest kui 30 inimest korraga vestluses osaleb, muutub vestlus miskipärast ümmarguseks ja üldiseks ning ma ei oska selles enam kaasa rääkida. Väikese grupi vestlused on konkreetsemad, teemakesksemad ja spontaansemad.
 
Lisaks feminismile arutasime ka kunstnike raskeid majandusprobleeme. Selgus, et ma pole kaugeltki ainus ilma tervisekindlustuseta kunstnik. Pensionifondiga edastan vähemalt üht kunstnikku! Mul nimelt on fondis 70 krooni, ühel teisel aga mitte midagi. Normaalne inimene tunneks abitust ja hirmu, sest tulevik on tume ja olevik riskantne (õnnetus ei hüüa tulles ja tervisekindlustust pole…) aga mul pole aega oma pead nende probleemidega vaevata. Näitus on tulemas ja sügis koputab uksele, mis tähendab, et varsti olen taas õppejõuametis (palk nii madal, et tervisekindlustust ei saa).
 
Õhtuti toimusid kunstnike tööde tutvustused. Esimene õhtu venis pikalt. Esitlesin oma töid keskköö paiku, kui silm vajus juba kinni. Sauna kõik ei jõudnudki. Ma korraks läksin.
 
Teisel õhtul näidati filme, aga kolmandal õhtul tegid Christian Veske ja üks tantsuõpetaja, Taavi vist eesnimeks, performance soorollide teemal. Vahele näitasid nad intervjuudest võetud ekstreemsemaid lõike. Nad olid meestelt uurinud, mida tähendab mehelikkus. Mulle meenus neid lõike lugedes kohe see sõbranna, kes mu maha jättis, sest sarnasus oli ilmne. Hiljem näitasid nad filmi meestest, kes rinnapiima annavad. Lai naeratus 
 
Reni Hofmüller & Eva Ursprung tegid hiljem õues heliperformance, kus olid kokku mixitud meie vestlused. Mulle meeldis just see, kuidas kõlaritest tulev heli omakorda heinamaalt tulevate ritsikate sirinaga segunes. Taevas hakkas juba hämarduma ning ritsikate hääled tulid udu seest nagu ka sääsed, kes meid halastamatult sõid.
 
Samal õhtul näitasin oma filmi "Naiselik vaist", mis kõigile hullult meeldis, kuna nad ei suutnud uskuda, et inimesed seal filmis kõike räägitut tõsiselt mõtlevad. Minult küsiti, et kustkohast ma need inimesed leidsin. Nad jalutavad igal pool vabalt ringi. Tuleb härjal sarvist haarata. Meie ühiskonnas pole midagi lihtsamat kui leida üks vanades soorollides kinni olev subjekt, kuna neid on rohkem kui vastupidiseid.
 
Ainus kriitika, mida ma tooksin ürituse kohta välja, on et kunstnikel oleks võinud rohkem lasta oma töid näidata ja vähem diskuteerida. Lõppkokkuvõtteks ei saa ühtegi näitust kunstniketa teha. Samas ei saa väita nagu oleksid kõik jutuajamised minu jaoks mõttetud, sest mulle meeldib kuulata, mida arvavad teisest rahvusest inimesed ja samuti ka paremini tundma õppida inimesi meie endi seast, kellega pole iga päev koos. Nii et plussid ikka ülekaalus ja mu enda jaoks läks üritus korda, kuna sain palju uusi ideid ja tutvusin uute inimestega. Söögid olid ka head ja ilm ilus. Päike

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s