Veneetsia biennaal


Käisin juba kolmandat korda maailma vanimat biennaali vaatamas. Ei tea, kas ma ise olen nõudlikumaks muutunud, aga seekordne väljapanek tundus olevat eelmistest nõrgem. Vahest oli see tingitud teemast "Making Worlds" (Maailmu luues)? Palju oli enda välja mõeldud maailmapilte, mis kohati mõjusid naiivselt ja illustratiivselt. Poliitilist kunsti oli vähe. Kristiina Normani Kuldsõdur edastas kõiki selles liinis. Samas mul jäid mõned paviljonid külastamata, nii et ma ei saa kindlalt väita nagu poliitilist kunsti polekski rohkem olnud. Millegipärast on kunstnike hulgas tekkinud varjuteatrihullus. Mängitakse vanade filmiprojektoritega. Oli palju kollaaže ja installatsioone, mida vaadates teadsin, et olen midagi sarnast juba näinud ja mitte vähe. Pikapeale hakkas see mind ärritama ning viis järelduseni, et suurbiennaalidel pole kunstiga mingit pistmist vaid käivad hoopis võimumängud. Kurb

Eredaid hetki siiski oli. Minu lemmikuks sai Itaalia kunstnike näitus, mis mõjus keset kahtlaselt vanaaegseid väljapanekuid üllatavalt värskena. Kuna olen Peter Beagle’ kaasaegse muinasjutu "Viimane ükssarvik" suur fänn, siis muutus mu tuju hoobilt heaks, nähes, et kunstnik Nicola Bolla oli vaeva näinud ja ehitanud sädelevatest teemantitest ükssarviku, kes istus keset teemantitest mikrofone nagu staar. Naeratus Ükssarvik, kes on nii ilus, et inimsilm ei suuda seda ilu näha ja peab teda lihtsaks hobuseks, on mind alati lummanud, kuna on seotud tajuga ning sealtkaudu teadvuse suure probleemiga. Väga kummaline mulje jäi Araabia Ühendemiraatide näituselt. On kuri kahtlus, et nood kunstnikud on kaasaegse kunsti olemusest pehmelt öeldes valesti aru saanud ja mõtlevad siiralt, et on lahe reklaamida oma maad, kus asuvad fantastilised supermarketid, restoranid ja rannad. Segaduses Vihale ajas briti paviljon brittidele omase reeglitemaaniaga. Nimelt oli ainsaks näituse osaks pooletunnine film. Rahvas lasti sisse ainult filmi alguseks ja mobiilid kästi hääletuks panna. Peagi selgus aga, et film on igav, veniv ja mõttetu ning enamik publikust lahkus esimese 10 minuti jooksul. No vabandage väga! Vihane

Esimese päeva õhtuks sain kätte ka järjekordse "jõuluvana ei ole olemas" kogemuse. Nimelt viibisin Giardinis kuni selle sulgemiseni ja nägin, kuidas näituse osaks olnud uppunud mees basseinist välja tõsteti, ära pesti ja laoruumi kanti. "See on silikoonist", ütles üks töömees. Uskusin juba, et päris mees on ära uppunud, sest näituse tekst ju ütles, et uppunud mees on erootikakirjanik. Silmapilgutus

Eestisse lendasin kolme lennukiga. Tõusma pidin kl 03 öösel. Kõigepealt lendasin Veneetsiast Londonisse, kus me E-ga päeva veetsime. Ahjaa, enne Veneetsiasse saabumist veetsime õhtu Windsoris ja käisime teatris. Viimasel päeval kammis E täiesti sassi, tekitades kahel korral lennujaamas stseeni- asja, mida inglased tegelikult igati vältida püüavad, kuid igal reeglil on erandeid. Esimene stseen juhtus chech in-is. Nimelt oli meil kahe peale kolm kotti, aga kuna lennukisse oli lubatud võtta üks kott per nägu, ütles E, et ta võib mind aidata ning oma kohvri alla saata, nii et meile jääks kaks kotti. Ütlesin, et sel juhul peab ta väitma, et mu seljakott kuulub talle, sest üks inimene=üks kott. Nüüd läks ta segi: "Ma ei hakka valetama! Ma ütlen, et need on MEIE kotid! Sul on ju kosmeetika kotis? Tampoonid? Mõtle, kui nad koti läbi otsivad ja avastavad, et ma tassin kaasas naiste pesu, tampoone ja kosmeetikat?! Ma satun uudistesse ja kaotan oma neetud töö, aga ma olen ÕPETAJA!" See oli üsna ootamatu mõttekäik. Lai naeratus Õnneks lubati meil kõik kotid lennukisse viia ja probleem oli lahedatud. Teine stseen leidis aset siis, kui teatasin E-le, et kavatsen enne Londonisse minekut lennujaamas tund aega magada. Tüüp läks selle peale endast välja: "Maga rongis!" "Ma ei saa rongis magada! Mis sul selle vastu on, et ma natuke aega puhkan? Ma ei suuda väsinud ajuga midagi enam vastu võtta…" Nii läksin ma palveruumi magama, E jäi maha ja helistas mulle veidi aja pärast nagu kuri issi, lubades 45 min pärast mulle järgi tulla ja kui ma siis ka ei tule, üksi Londoni sõita. Olin nii väsinud, et mul oli kõigest savi. Lõpuks me Londoni siiski jõudsime ja seal sai siis tund aega sabas seista: tahtsime kotte ära anda. E ei rääkinud minuga tükk aega ja mul oli sellest sügavalt ükspuha. Ma ei viitsinud E-ga rohkem jageleda, aga nägin, et tal on mingi isemoodi sundus pidevalt kella vaadata ja mingeid paranoilisi otsuseid vastu võtta. Ta on alati olnud pabistaja, aga seekord ületas ta küll kõik senised piirid. Nujah, inimene areneb, kuni elab või kuidas see käis?

Lennukitest sain kõige ägedama ahhaa-elamuse Riia-Tallinna väikelennukilt. Lennuk oli sassis juuste ja vanade riietega maainimesi täis ning jagati tasuta kuuma teed sidrunilõiguga. Milline kontrast "arenenud lääneriikidega"! Lai naeratus Otsustasin edaspidi ainult lennukiga Riias käia. Hüvasti, bussid, autod ja muud loomad!

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s