Kaitseliidu sõjamäng ja võitlus loodusjõudude ning tehnikaga


Viimased nädalad on möödunud Tartus töö tähe all. Esimesel nädalal tundsin, et kurk on kahtlaselt hell, kuid käisin sellest hoolimata igal hommikul jooksmas. Kui lõpuks veel rattaga tiiru tegin ning jalg koju saabudes krampi läks, sain aru, et nüüd on juba hilja end ravima hakata ja mul oli õigus. Hääl kadus ja toimus kõik see, mis tavaliselt. Istusin mitu päeva haigena kodus. Sain tööd teha küll, aga sporti mitte.
Eile käisime Peebu, Sveni ja Aivariga Saadjärve ääres rattamatkal. Päevane läbisõit oli 50 km. Sattusime kummalisele Eesti Kaitseliidu üritusele, kus rahvas sai relvi katsuda ja esitati sõjamäng, milles eestlased vallutasid venelaste staabi. Tüüpidel olid vabadussõja aegsed mundrid. Eriti toredad olid suured villased sokid. Üks väike poiss, kelle isa sõjamängust osa võttis, küsis sel ajal hirmunult oma emalt, et kus issi on ja kas issi on surnud. Kaitseliitlased võtsid end ikka jube tõsiselt. Mõnedel olid neoonkollased kõrvatropid, aga paugud polnud põrmugi nii kõvad, sest tegemist oli paukpadrunitega. Naiskodukaitse muidugi keetis seal suppi, aga kuna me tahtsime enne vihma koju jõuda, panime kohe pärast etendust minema. Haa, kui mind oleks Naiskodukaitsesse võetud, oleksin ka võib-olla eile seal suppi keetnud! Peab tunnistama, et palju mugavam on mitte sinna kuuluda.
Just enne koju jõudmist tabas meid kohutav padukas. Pärast oli tunne nagu oleks riietega ujunud. Õhtul tegime sauna. Siiamaani on tervis üsna hea.
Viimasel ajal on mul krooniline probleem kõikvõimaliku tehnikaga: arvutid, kaamerad, laadijad, patareid jne. Teen näitus jaoks videot, mis on juba peaaegu valmis, kuid algust pole veel ja see algus sõltubki paljudest tark- ja riistvaralistest jubinatest. Täna jõudsin siis tuttava tõdemuseni, et kui miski peab nässu minema, siis ta ka läheb. Muide, kogu tehnika töötab sinisel suitsul. Seda on lihtne järeldada faktist, et kui telekas, arvuti või mis iganes plahvatab ja sinine suits väljub, see enam ei tööta. Lõpuks läheb aga kõik hästi. Alati on läinud.
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s