Kaitseliidu sõjamäng ja võitlus loodusjõudude ning tehnikaga


Viimased nädalad on möödunud Tartus töö tähe all. Esimesel nädalal tundsin, et kurk on kahtlaselt hell, kuid käisin sellest hoolimata igal hommikul jooksmas. Kui lõpuks veel rattaga tiiru tegin ning jalg koju saabudes krampi läks, sain aru, et nüüd on juba hilja end ravima hakata ja mul oli õigus. Hääl kadus ja toimus kõik see, mis tavaliselt. Istusin mitu päeva haigena kodus. Sain tööd teha küll, aga sporti mitte.

Eile käisime Peebu, Sveni ja Aivariga Saadjärve ääres rattamatkal. Päevane läbisõit oli 50 km. Sattusime kummalisele Eesti Kaitseliidu üritusele, kus rahvas sai relvi katsuda ja esitati sõjamäng, milles eestlased vallutasid venelaste staabi. Tüüpidel olid vabadussõja aegsed mundrid. Eriti toredad olid suured villased sokid. Üks väike poiss, kelle isa sõjamängust osa võttis, küsis sel ajal hirmunult oma emalt, et kus issi on ja kas issi on surnud. Kaitseliitlased võtsid end ikka jube tõsiselt. Mõnedel olid neoonkollased kõrvatropid, aga paugud polnud põrmugi nii kõvad, sest tegemist oli paukpadrunitega. Naiskodukaitse muidugi keetis seal suppi, aga kuna me tahtsime enne vihma koju jõuda, panime kohe pärast etendust minema. Haa, kui mind oleks Naiskodukaitsesse võetud, oleksin ka võib-olla eile seal suppi keetnud! Peab tunnistama, et palju mugavam on mitte sinna kuuluda.
Just enne koju jõudmist tabas meid kohutav padukas. Pärast oli tunne nagu oleks riietega ujunud. Õhtul tegime sauna. Siiamaani on tervis üsna hea.
Viimasel ajal on mul krooniline probleem kõikvõimaliku tehnikaga: arvutid, kaamerad, laadijad, patareid jne. Teen näitus jaoks videot, mis on juba peaaegu valmis, kuid algust pole veel ja see algus sõltubki paljudest tark- ja riistvaralistest jubinatest. Täna jõudsin siis tuttava tõdemuseni, et kui miski peab nässu minema, siis ta ka läheb. Muide, kogu tehnika töötab sinisel suitsul. Seda on lihtne järeldada faktist, et kui telekas, arvuti või mis iganes plahvatab ja sinine suits väljub, see enam ei tööta. Lõpuks läheb aga kõik hästi. Alati on läinud.
Advertisements
Rubriigid: kunst. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s