Näituse “Mehe tee” avamine ja muid naljakaid juhtumusi


Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on pikalt ette valmistatud näitus "Mehe tee" lõpuks avatud. Naeratus Näitus koosneb fotodest ning videost. Sellise materjali saamine oli seotud igasuguste riskidega. Näiteks polnud ma varem suuri digifotosid teinud ega teadnud, kus ja mille peale neid printida ja kuidas neid töödelda, et need suurelt head välja näeksid. Aktimodelle polnud ka väga kerge saada. Kahtlustav suhtumine ja hirm ühiskonna hukkamõistu ees aktina poseerimise tagajärjel on eestlastele väga tüüpilised. Kahju! Mul muidugi vedas nagu alati ja ma sain lõpuks kokku fantastilise seltskonna modelle ja abilisi, kes puhtast entusiasmist minuga koos tegutsesid. Eriline tänu kuulub Indrek Männile, kes aitas lisavarustuse ja nõuga. Päike 
 
Ega filmi loominegi väga libedalt läinud. Kuigi mehed, kellest film räägib, olid nõus, et neid rattamatkal ja töö juures filmin, selgus ikka pärast, et üks neist polnud aru saanud, miks ma neid filmin ja teine leidis, et mu küsimused on tobedad. Haige Ma ei taha rääkida mingitest suure kunsti sünnitusvaludest, aga peab ütlema, et tegevuse käigus oli masendavaid hetki küll. Samas oli seda kõike ääretult põnev teha. Lai naeratus Olen suur riskija ja mulle meeldib teha asju, millest ma vähe tean. Naeratus
 
Näituse avamise päeva varahommikul kl 8.15 andsin otse eetris telefoniintervjuu Klassikaraadiole. Ei õnnestunud neid veenda eelmisel päeval intervjuud ette tegema, nii et pidin nagu une pealt oma näitusest rääkima. Polnudki väga hull, sain hakkama.
 
Näituse üles panek oli omaette absurditeater. Fotod olid alles kilesse pakitult galerii aknalaual, kui sisse tormas töömehe riietes vunts, kes otsemaid uuris, palju pildid maksavad. Kuna ma polnud hindu veel välja mõelnud, ütlesin, et hinnad kujunevad kokkuleppel. Tüüp lubas oma vennaga hiljem läbi tulla ja hindadest rääkida ning võttis mu visiitkaardi. Rohkem ma teda ei näinud. Kui näitus oli üles saanud, astusid sisse vähemalt kahemeetrine mees ja ühemeetrine ingliskeelt kõnelev naine. Eestlasest mees asus mind küsitlema, justnagu oleks ta ajakirjanik: kas mehi oli raske poseerima saada? kas sa oled kogenud kunstnik? Ju tahtis oma kääbusest naisele muljet avaldada. Galerist imestas, mis imeloomi ma küll ligi tõmban. Kõige tipuks ei töötanud video korralikult. Arvasime alguses ekslikult, et viga on plaadis, kuni avamisel selgus, et viga on juhtmes. Järgmiseks päevaks oli tehnika välja vahetatud ja video töötavat nüüd normaalselt.
 
Plaanisin avamisperfokat, kus Sven ja Sergei oleksid alasti, kehavärvidega üle värvitud ning puhuksid seebimulle nagu mehed fotodel. Alles paar tundi enne avamist selgus, et ei Draakonis ega Hobusepeas ole suveperioodil sooja vett ja värv jääb kehalt maha pesemata. Kui Sergei sellest kuulis, tundus ta nii pettunud, et arvasin, et ta ei tulegi, kui aga tunni aja pärast uuesti rääkisime, oli ta jälle entusiasmist pakatamas. Minu hirm, et mu fotod on jamad, oli ka alusetu: pildid nägid seintel välja kontrastsed, värvilised ja täpselt sellised nagu nad mu kalibreeritud kuvaril olid ning rahvas, kes sisse astus, vaatas neid huviga.
 
Meeste värvimisele kulus peaaegu poolteist tundi ning see pani higistama. Nimelt tuleb terve keha svammiga tihedalt täis tupsutada. Nii rutiinset protseduuri võiks teha inimese asemel masin. Mu järgmine leiutis ongi võib-olla tupsutamismasin. Sveni tupsutasin kollaseks ja Sergei valgeks. Kätte andsin seebimullitajad ning avamine võis alata. Kui 2007. aastal avasin oma esimese isiknäituse Tallinnas, olid õnnetul kombel enamus kunstirahvast kas Veneetsiasse või mujale suurüritustele läinud ja kohal oli vaid pisike seltskond sõpru, tuttavaid ja üks kontvõõras pensionär, kes präänikuid tasku pistis. Seekord oli kõik teisiti. Rahvast oli juba parasjagu. Kohal oli eesti nudistide raskekahurvägi eesotsas Olev Meremaaga, kes tunnistas, et ei tea näituste avamisest midagi ja arvas seetõttu, et samasugune üritus hakkab Draakonis toimuma igapäevaselt kuni 26.09-ni, kui näituse maha võtan. Lai naeratus Avamisel oli eesti üks väheseid meesuurijaid Jüri Uljas, kellega varemgi põgusalt suheldud. Oli uusi ja vanu sõpru, loomulikult oli palju kunstnikke. Surematu Jaan Klõsheiko tegi käbedalt pilte, samuti nagu Päevalehe fotograaf, kelle olevat saatnud Ants Juske. Ülejärgmisel päeval ilmsuki Juskelt Päevalehes minu näituse kohta lugu. Pöörake tähelepanu viimasele lausele: see ei näita midagi minu tööde kohta, samas ütleb aga väga palju kirjutada enda kohta. Lai naeratus Kohal oli mitmeid LGBT aktiviste. Kaks kunstnikku, kes on tegemas uut fotokunsti galeriid, ütlesid, et tahavad minu töid kindlasti oma galeriisse. Sellised uudised teevad meele rõõmsaks, eriti pärast kohatisi küünilisuse ja eneseiroonilisuse hooge, mille jooksul suudan end peaaegu veenda, et tegelikult olen mõttetu luuser. Tavaliselt saabuvad need hood enne vastutusrikkaid näituse avamisi, peale suure töö tegemist või hoopis siis, kui enam tükk aega midagi teinud pole.
 
Pärast istusime väiksema grupiga NOKU-s. Momendiks ühines meiega ka Olev Meremaa, kes põhjendas: "Tahan enne surma NOKU-s ära käia". Ta on üle 70 aasta vana. Kui keskköö paiku kodu poole sammusime, käisime galerii juurest veel läbi ja sõimasime naljaviluks minu töid, jälgides möödujate üllatunud ilmeid. Ikka veel kollase näoga Sven jauras, et küll need mehed seal fotodel ikka on ebamoraalsed. Lai naeratus Ta ise ka on üks neist. Pärast panin Võidusambale oma lilled, aga võtsin kohe ära. Lai naeratus Sven sisises samba ja inimeste peale ning tundis end nagu staar peale kontserti.
 
Järgmisel päeval andsin Rebeka Põldsamile intervjuu, kuid olin veits uimane ja unustasin mõned nimed ja raamatupealkirjad, millest rääkida tahtsin. Järgmises Sirbis peaks see ilmuma.
 
Ülejäänud nädalal oli veel üllatusi varuks.
 
Kolmapäeval juhtus naljakas lugu, nimelt läksin vabakuulajana IDK-s toimuvale Jürgen Rooste loovkirjutamise kursusele, aga kuna sellele oli ainult üks tudeng registreerunud, pandi aine kinni. Peale minu oli kohal veel kaks vabatahtlikku koos selle ametliku tudengiga, kes asjaolude tõttu ka vabatahtlikuks pidi hakkama ning me jalutasime Von Krahli, kus juhuslikult toimus Peeter Volkonski raamatu esitlus. Lai naeratus Rooste pidas meile enne väikese loengu, misjärel saime süüa, juua ja soovi korral Volgi raamatu osta, mida ma tegingi, sest mulle meeldis raamatu kujundus. Kui Volkonski mulle autogrammi andis, vaatas ta mulle punnsilmadega otsa, ütles ohooo ja kirjutas: "Võta mind!". Lai naeratus Hiljem tutvusin meie ainsa ametliku tudengiga põhjalikumalt ja seejärel läksin koju neljapäevaseks guerrilla loenguks ette valmistama. Loeng läkski täitsa hästi ja hea märk oli, et enamus noori guerrillasid oli platsis, kuigi tegu oli järjekorras teise loenguga. Paljude õppejõudude mure on ajas kasvav auditooriumi tühjenemine. Kui esimeses loengus on ruum nii täis, et paljud istuvad maas, siis viimases loengus on vaid käputäis oivikuid, kel hetkel midagi paremat teha pole.
 
Palun kõiki siis näitusele! Siin on mu näituse pressiteade ka:
 
PRESSITEADE

 

Esmaspäeval, 14.09.2009 kell 18.00 avab FIDEELIA-SIGNE ROOTS (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Mehe tee“.

 

Fideelia-Signe Roots:

 

Viidates liikumisele ja rännumeestele, on läbi ajaloo kasutatud väljendeid „teel olek“, „teekond“ ja „tee“ ning alati seoses pigem meeste kui naistega. Sõna „rännunaine“ ei ole olemas. Ülekantud tähenduses võib tee all mõelda ka eluteed. „Naise tee“ kõlab kuidagi kahtlaselt, justkui ei saaks naine kuhugi mujale liikuda kui allapoole, näiteks lõbunaiseks. Emaks võib ka hakata. Isegi tänapäeval, mil naiste saavutusvajadus on meestega võrdne ja nad on ühiskondlikult sama aktiivsed kui mehed, on levinud arvamus, et tegelikult oleks naisele kõige õigem „ürgset kutset“ järgides lapsi ilmale tuua. Naise saatus sõltub sellest kui hea mehe ta leiab. „Mehe tee“ kõlab uhkelt ja kangelaslikult. Ühiskond on pidanud vajalikuks, et mehel oleks oma tee, mida mööda käia ja oma täht, mida järgida. Läbi aja on eesmärgipärasust ja sihikindlust mehelikeks joonteks peetud. Paljud on selles siiani veendunud.

Soorollid on pidevas muutumises. Radikaalse feministina arvan, et enamus käitumisjooni, mida peetakse naiselikuks või mehelikuks, on sotsiaalselt konstrueeritud ja neid saab ümber konstrueerida. Mehed ei ole loomupäraselt agressiivsed ja naised sünnist saadik emotsionaalsed. USA tuntud meesuurija Michael Kimmel on öelnud: „Kõige masendavam ütlus mida olen kuulnud on see, et „poisid jäävad poisteks“.

Näitusega „Mehe tee“ esitan väljakutse kinnistunud soorollidele. Kas eesmärkide ja ambitsioonide puudumine on ebamehelik? Miks kardetakse, et mehed, kes koos teiste meestega fotograafile alasti poseerivad, võivad mõjuda homodena? Kas majapidamistööde tegemine paiskab mehelikkuse põrmu?

Minu näitus koosneb filmist ja meeste aktifotodest. Film „Mehe tee“ näitab, et ühiskond näeb soorolle kõverpeeglis ja oleks aeg need ümber mõtestada. Idee pildistada meesakte looduses tekkis tahtmisest vildakas nägemus sooga seotud stereotüüpidest ümber pöörata. Läbi ajaloo on loodusega seostatud pigem naist kui meest. Mees on sümboliseerinud ratsionaalset puhast mõistust ja kultuuri; naine aga ürgset, irratsionaalset ja metsikut loodust. Fotokaamera ees on tavaliselt poseerinud end mehe jaoks ilusaks teinud naine. Nüüd saab kõik olema teisiti.

 

Näituse avamisel kell 18.30 filmi „Mehe tee“ esilinastus.

 

Näitus jääb avatuks kuni 26. septembrini 2009.

 

Tänud: Indrek Mänd

 

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

 

Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

 
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s