Trummimängust, koolist ja ema sünnipäevast


Viimase aja märksõnad on tudengid, trükikojad, NU ja maa. Oleme käinud tudengitega tänase seisuga kaks korda Siiditrükikojas ja kaks korda Polymeris ning ülehomme oleme viimast korda Siiditrükikojas. Neile meeldib ja mulle ka.
 
Reedel käisin NU performancefestivalil. Ma pole harjunud, et performance tähendab lihtsalt laval muusika tegemist, seepärast kahtlustasin Andres Lõo esinemise ajal, et tüüp on kunstnik, kes tegelikult ei tea trummimängust halligi ja seda varjamaks on keeranud elektroonilise tümpsu koos strobe valgusega põhja. Lai naeratus Andres Härm ütles mulle pärast, et kuidas ma ometi ei tea, et Lõo on tuntud trummar ja kõva muusik. Häbenev Võib-olla poleks ma Lõod ebasiiruses kahtlustanudki, kui ta esinemist poleks perfokaks nimetatud, aga igatahes mu arvamus temast tõusis pärast põgusat vestlust Härmiga tunduvalt ja ma panin ta isegi oma Facebooki sõbraks. Ta pole mind veel acceptinud… Vahel unistan, et mängin laval trummi ja muudan massid hullunuks. Tegelikult saaksin seda teha pelgalt publiku tajudega mängides, ilma trummikomplektita. Seda võiks teha topless. Kui järgi mõelda, siis toplessina ei peaks ma tegelikult midagi tegema: laval olekust piisaks.
 
Laupäeval sõitsin rongiga maale ema sünnipäevale. Ülemist korrust polnud keegi ammu kütnud ja kui see nüüd soojaks läks, tulid ämblikud ja kärbsed oma peidupaikadest välja. Kogu päev möödus nendega võideldes. Kärbseid tapsin ajakirjaga "Kolmas silm", aga ämblike eest põgenesin ema selja taha. Ema sünna puhul ärkas isegi köögis üks ilus koerliblikas. Sünna toimus pühapäeval ja Tallinna sugulased koos Pirni ja Pipiga tulid külla. Ülesöömine ja pildistamine. Pühapäeva õhtul tulin koos sugulastega tagasi linna.
 
Üks tuttav noormees, kes töötab maakoolis õpetajana, kutsus mind oma kooli kunstist rääkima. Paraku ei tundnud ma vajadust ainult kulunud põrandalaudade ja tahvli nägemiseks vaid oma lootusetut rahalist kitsikust arvestades ka väikese tunnitasu järele. Seda aga ei olevat ette nähtud ja nii jääb mul minemata. Ma ei saa tegelikult sellest koolinostalgiast aru. Käib kampaania "tagasi kooli", kus entustiastid käivad tasuta, sisemisest motivatsioonist koolides tunde andmas. Loomulikult on see vahva, kuid mulle pole iial meeldinud koolis käia. Kogu mu kooliaeg möödus ainult ühesainsas ootuses: et see lõppeks ja ma saaksin hakata tegema seda, mida ise tahan, mitte seda, mida kästakse. Nüüd on see aeg käes ja ma tõesti ei tunne vajadust enam kooli tagasi minna, ausõna! 
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s