Ekspeditsioon “Käkimäe kägu”


Mis tunne on pärast seda, kui oled ühe nädalaga üle 70 km jalgsi käinud? Hea!
 
Nimelt sain IDK 30 km-sel Kõrvemaa matkal teada, et nädala pärast saaks teha 40 km-se matka – Tartust Alatskivile Juhan Liivi muuseumi. Tanel Rander korraldas seal interdistsiplinaarse Liivi ja tema maastiku teemalise ürituse "Käkimäe kägu", kuhu igaüks pidi tulema nii nagu endale parem tundub, kasvõi jalgsi. Nädal oli kiire ja lõplik otsus jalgsi Tartust Liivi muuseumi minna ja tee peal enda suhestumisest maastikuga video teha, sündis alles reedel.
 
Suhestumise all mõtlen täiesti isiklikku suhet Liivi maastikuga. Mu lapsepõlv möödus kuni 1987. aastani Alatskivi kandis paksus metsas, kus mu vanemad olid mesinikud. Elasime metsavahimajas. Alatskivi bussipeatus jäi ca 4 km ja Metsakivi 6 km kaugusele. Alatskivile sai minna läbi heinamaade ja soode, Metsakivile 3 km mööda sirget sihti ja 3 km mööda käänulist laiemat kruusateed. Meist paari kilomeetri kaugusele jäi Lahepera järv. Marsruut Tartu-Alatskivi on mulle nii mällu sööbinud, et võiksin selle kinnisilmi ette võtta. Varem olen liikunud mööda seda nii mootorratta, auto kui ka bussiga. Juhan Liiv on mulle alati meeldinud, olgu siis põhjuseks meie geograafiline lähedus või tema sarnasus mu kurvameelsusele kalduva loodusesõbrast emaga. Jalgsi minema ajendas mind soov lüüa oma päevane jalgsikäigurekord.
 
Asusin teele laupäeva hommikul kell kuus oma kodunt Annelinna lõpust. Läksin sealt Narva mnt-le. Kuna kõndisin rattateel, ei näinud ma linna lõpu silti ja nii kõmpisin kuni Tilani, enne kui aru sain, et linn on tõesti läbi. Uusi maju on nii palju Raadile juurde ehitatud, et linna-maa piir on muutunud häguseks. Tila sildi juures ütlesin kaamerasse, et möödunud on tund ja olen linnast väljas. Hiljem kaardilt vaadates selgus, et olin tunniga läbinud 8 km. Tee jätkus pimeduses ja rattatee pealt siirdusin varsti sõiduteele. Tegin enne Aovere risti veel filmipausi, kus lugesin Liivi "Rändajat". Kell oli siis juba 08, aga ilm oli ikka veel pime: kuskil teed, ei tulekiiri! Aovere bensukasse jõudsin koidu ajal. Seal elu käis. Autojuhid. Mul oli ka juba teine minek. Pöörasin Kallaste poole ja arvasin, et olen kohe Varal. Paraku läks ikka rohkem aega kui seda oleks kulunud auto või bussiga minnes. Varal taas filmisin. Helistas Sven. Märkasin õudusega, et taevas hakkab selginema, aga see polnud põrmugi Juhan Liivilik. Õnneks ei tulnud päike kordagi välja ja juba tunni aja pärast oli taevas uuesti tihedalt pilves. Matjama oli mu järgmine peatus. Seegi asus kahtlaselt kaugel. Lõpuks olin kohal, filmisin ja tegin pikema lõunapausi kaupluse trepil. Oligi täpselt lõunaaeg, kell oli 12.00. Helistas Aivar. Ütlesin, et mul jalad natuke valutavad. Üle poole teekonnast oli selja taga.
 
Trajektooril Matjama-Koosa oli õnneks mitmeid pingiga bussipeatusi. Istusin igas peatuses 3-5 minutit. Maastik oli muutunud metsaseks, kuid endiselt häiris mind sage autode vool. Vanasti oli siin palju vaiksem. Isa ostis "Niva", kui olin viiene. Sellel oli alguses suur 70-ne märk esi- ja tagaklaasil: isa oli algaja juht. Teekond autoga Tartust maale või vastupidi võttis ikka oma 45 minutit. Kui metsasiht parajasti lagunenud oli, porisel ajal juhtus seda pidevalt, ei pruukinud autoga metsast välja saadagi. Siis jäi linna minemata, aga ega sellest maailm pöörlemist lõpetanud. Mu ema vanemad elasid Tartus, kus käisin ka koolis ja lastekunstikoolis. Alatskivil käisin nädalavahetustel. Liikusin enamasti bussiga, aga vahel viis isa mind autoga linna. Ühel esmaspäeva hommikul autoga Tartu sõites unustasin koolikoti maha. Avastasin selle Metsakivil. Isa sai pahaseks, et pidime Metsakivilt koju tagasi sõitma- siht ju jälle metsaveomasinate rööpaid täis ja vaat, et auto kraavi ei libise – aga parata polnud midagi. Pärast pööras isa selle juhtumuse naljaks, mida meenutas eluaeg. Talved olid siinmail karmid. Lund oli palju ja pakane ei lasknud kooli minna. Mäletan üht näärivaheaega, mille pikenduseks tulid külmapühad. Paraku ei pääsenud ma pärast külmi ka mitte kuhugi, sest algas päevi kestev tuisk, siht sadas kinni ja meil ei jäänud muud üle, kui pannkooke süüa ja laulda: "Tuiskab kolmandat päeva, mida me kardame?". Mina ei kartnud küll midagi.
 
Koosal mõistsin, et mu varba all on vill. Pidin end millegagi motiveerima, niisiis hakkasin ümisema: "Sõber, ära väsi rändamise hoos! Anna mulle käsi, lähme üheskoos!". Kujutasin ette, et juhin väeosa. Umbes kilomeetri pärast oli teema ammendunud. Kuna plaanisin Metsakivil pikemalt filmida, ei tahtnud muuseumi hilineda ja hääletamine olnuks nõrkuse märk, kõndisin edasi. Metsakivi oli kaugemal, kui arvasin. Kui sinna kohale olin jõudnud, alustasin filmimist. Peagi saabus Tartust rattaga sõber Aivar. Tema tegi viimased kaadrid. Rääkisin oma mälestustest seoses Metsakiviga. Näiteks sain Metsakivi peatuses R-tähe selgeks. Olin juba 5-aastane, kuid vaatamata logopeedi ja vanemate pingutustele ei osanud ikka veel R-tähte. Metsakivi peatuses oli tookord katkine pink. Ütlesin: "Parandame pingi ära!" ja R- oli tulnud, et jääda.
 
Muuseumi jäime ikkagi hiljaks, aga sellest polnud midagi. Võtsin kohe saapad jalast ja ronisin pikale pingile puhkama. Alguses toimus suures hoones Juhan Liivi teemaline arutelu. Otsiti seoseid maastiku ja inimkäitumise/mõtlemise vahel. Tanel, kes oli peale minu ainus Tartust jalgsi tulnu, oli pannud kirja mõned teel tekkinud mõtted. Mul polnud muidugi mahti midagi kirjutada, aga see-eest oli mul video, mida näitasin. Paaris kohas oli kuulda publiku naeru. Tanel tundis ära minuga kaasas olnud Aivari: oli teda näinud mu filmis "Mehe tee". Ma pole Aivarile öelnud, et ta kuulus on, sest tal pole elus eesmärke, mis tähendab ühtlasi, et ta ei taha kuulsaks saada. Mulle meeldis Mehis Heinsaare skeem, millega ta selgitas Liivi geniaalsust. See meenutas mulle ajulainete teooriat. Kuna olin väsinud, ei hakanud ma sellest rääkima. Peagi siirdusime talumajja, kus istusime küünla- ja petrooleumlambi valgel, süües Taneli vanaema tehtud sooja leiba ja rääkides kõigest. Enne seda toimus paar perfokat pimeduses. Martiini tegi talumajas pika etteaste, mis algas minimalistlikult ja huvitavalt, aga lõpp muutus minu jaoks liiga rahvateaterlikuks. Nautisin istumist soojal ahjul. Unistan juba aastaid majast metsas, milles asub vene ahi. Magaksin seal. Jumaldan soojas magamist, kuid enne seda tuleb palju kõndida ja veidi külmetada.
 
Kui lõpuks bussiga Tartu poole sõitma hakkasime, vaatasin ahastades, kui kiiresti liigub tehniline imevidin, buss, võrreldes inimesega. Ühtlasi hakkas peas kujunema plaan sagedamini pikki vahemaid jalgsi käima hakata ja võib-olla sellest isegi midagi suuremat välja arendada.
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s