Füüsikute pidu ja jõulud maal


Kuigi kuu algul arvasin, et detsembris mitte ühelegi peole ei lähe, olen siiski käinud kahel peol: X-Baari poolt korraldatud suurel naistepeol (vt kaht eelmist sissekannet) ning Tartu Füüsika Instituudi aastalõpupeol.
Jõulude ajal käisin maal nagu alati. 
Füüsikute pidu oli seekord vaikne ja hillitsetud. Paar ettekannet, veidi väsinud jõuluvana ja kohvilaud, millele torti ei toodudki. Tegelikult olid selle asemel magus kringel ja teised suupisted, nii et nälga ma ei jäänud, pealegi hoian maalt tulles joont. Füüsikute peod on nagu kunstnike liidu peod: mida vanem oled, seda tõenäolisemalt sinna lähed. Mina olen tänu oma kauaaegsele füüsikust sõbrale A-le staažikas neil pidudel käija. Mõned sealsed tegelased on kümne aasta vältel ikka igihaljaks jäänud. Välimuselt pole nende vanust võimalik määrata, aga üldiselt võib nad paigutada kuhugi 40 ja 65 vahele. On mõnusalt chille tüüpe ja habemikke. Naisfüüsikuid on vähe ja lõbus eksnäitlejast proua peab väikest instituudisööklat, kus ta detsembri lõpus oma sünnipäeva tähistab. Keegi ei tea, mis kuupäeval tal täpselt sünnipäev on, aga tavaliselt pidi see füüsikute peoga kokku langema. Viimane pole kunagi ühel ja samal kuupäeval.
Peol näidati ERR uudiste klippe füüsikute saavutustest lõppeval aastal ja ma tundsin uhkust, nähes ühes klipis oma sõpra, Ü venda Mart Antonit, kes on leiutanud surfilauale suuruime, et oleks mugavam surfata.
Seekord ei saanudki füüsikute peol tantsida: kõlaritega oli miskit lahti. Kui lõpuks muss käima saadi, oli seda läbi kõnekõmina raske kuulda. Vaid keskkonna- ja kliimafüüsik MK oma abikaasaga chillis selle saatel. Mul hakkas külm ja me sõitsime A-ga minema. Seeniorid pidutsevad kindlasti veel praegugi.
Maal andusin seekord õgardlusele, kuid samas kõndisin ühel päeval 13 km jalgsi, minnes külla oma kooliaegsele sõbrannale Annile. Pirn tuli ka. Teekonna lõpus eksisime heinamaade ja metsade vahele ära, kuid mobiilside säilis ja nii me A perega suheldes lõpuks ikka kohale jõudsime. Õhtuks tõusis torm. Sõime A pool kooke ja elekter kõikus. Koju viidi meid autoga. Jõulu teisel pühal pani Pirn mulle kaarte nagu meil viimastel aastatel tavaks saanud. Loota on nii peadpööritavat tööalast (kunst siis nähtavasti) edu kui ka suhtedraamasid.
Ämblikud õnneks seekord maal magasid, kuid üks ilus koerliblikas ärkas küll kütmise peale üles. Porikärbes oli talle seltsiks. Hiir tegutses ahju taga. Õõvastava uudise teatas ema alles pärast jõululaupäeva: meie vana kass olevat nädala eest hinge heitnud ja kuna maa on külmunud, ei saanud ema teda matta ja hoidvat laipa külmas töötas, mis asub maja otsas. Läksin ma jee pärast seda töötuppa! Õnneks ei olnud ma ka enne sinna asja teinud. Kergelt jube tunne saatis mind kuni Tartu tulekuni. Mul on patoloogiline hirm laipade ees, kuid samas võin suure uudishimuga anatoomikumi eksponaate vaadelda. Mis värk on, ei tea. Vahest peaksin surnutest mingi kunstiprojekti tegema, et paanikast lahti saada?
Püüan nüüd asjalikuks hakata ja uue semestri loenguid ette valmistada. Ühtlasi tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda. Head aastalõppu!
This entry was posted in Kodu. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s