Teenusefoobia


Semester on hoogsalt alanud. Pühapäeval viisin end kurssi ühiskonnas kuumal teemal tehtud näitusega "Blue Collar Blues" Tallinna Kunstihoones (kuraator Anders Härm). Sellised mõisted nagu kapitalism, töö, ettevõtlus ja nende peaaegu võimatu seostamine kutsumusega on mind ennastki paar viimast aastat kummitanud. Eriline vastumeelsus on minus tekkinud sõnade "teenus" ja "loovmajandus" suhtes. Vahel tahaksin kõrvad kinni panna ja kuhugi avarasse steppi joosta, kus keegi ei tea, mida need sõnad tähendavad. Paljud peavad mind energiliseks inimeseks, järeldades, et olen ettevõtlik ehk ettevõtja ning pakun näiteks filmimise teenust. Kamoon nagu! Vihane Võiksin enda ja töö vahekorrast romaani kirjutada. Kogu see jutt kõlab nagu p-o-r-n-o.
 
Esmaspäeval andsin EKA-s esimese joonistamistunni. Kohal oli neli tudengit 10est. Kohustusliku aine puhul on see igati oodatav tulemus. Rääkisin linnaruumis tehtavast kunstist ja järgmine kord viin tudengid sadama keelutsooni töölisi joonistama. See mõte meeldis neile. Teisipäeval tegin esimese guerrillaloengu. Kuna see on valikaine, tuli auditoorium täis. Registreerunuid oli maksimumarv, 10 tudengit. Kohal oli 11 erinevate erialade tudengit, kellest mitmel ka varasem kogemus. Näiteks rääkis üks poiss, kuidas ta maakoolis õppides iga tund plakateid tegi ja igal vahetunnil neid koridori üles pani. Olevat suured jamad tulnud. Kahju, kui kool nii konservatiivne on, aga samas, kui kool oleks avatud ja salliv, poleks seal ju millegi vastu mässata. Naeratus Näitasin tudengitele oma skandaalsemaid töid, sh. videot "Eesti lipp", millega seoses on mul siiamaani kriminaalaasi pooleli. Kui küsisin, kas seda videot võib rüvetamisena käsitleda, vastas üks esireas istuv tüdruk üsna vihaselt: "Jah, see on rüvetamine!" See kõlas kunstiakadeemia tudengi poolt veidi ootamatuna. Teised siiski nii ei arvanud. Arutlesime, mis vahe on kunstil ja mittekunstil ja mis tingimustel võib midagi kuriteoks pidada.
 
Veebruaris hakkan ka EKA Avatud Akadeemia tudengitele guerrilla plakatikunsti andma. Natuke paljuks vist läheb, aga mul ongi põnev proovida, kuivõrd suurt pinget ma õppejõuna üldse talun. Ma ei tahaks iga päev õpetada, aga ma ei peagi: kõik mu loengud saavad olema ainult esmaspäeval ja teisipäeval. Ülejäänud aeg kulub orgunnimisele ja ettevalmistustele. Loomingut ma praegu ei üritagi teha: liiga palju katkestusi. Täna öösel nägingi juba unes, et mulle on pandud EKA-s tunnid igale nädalapäevale. See ajas mind nutma. Hommikul ei saanud kohe aru, et see uni oli, kuid kui Tartusse hakkasin sõitma, päike paistis ja bussijuht ütles, et alustame teekonda heade mõtete linna, venis mu suu jälle kõrvuni ning järgmised 50 km kuulasin mussi ja vaatasin süsivalgeid kummituslikke kuuski mööda libisemas.
This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s