Esimest korda pärast autoõnnetust Londonis- Spike! II osa


Järgmisel päeval panin selga kuldse pluusi ja muidugi punase nahkmantli ning olin James Marsters’iga kohtumiseks valmis. Mulle on fänlus alati veidi arusaamatu tundunud ja küllap on põhjus selles, et põlastan isikukultust. Buffy’s on aga midagi teistmoodi. Olla Buffy sarja fänn pole sama, mis olla Madonna, Michael Jacksoni või Rooma paavsti fänn. Ma ei kummarda kedagi. Ma ei pea kedagi, kes Buffy sarjaga on seotud, endast kõrgemaks või paremaks. Nagu enamus Buffy fänne, naudin ma sarja tekstuaalset poolt ehk tegelaste keelekasutust ja meisterlikku osatäitmist. Mulle on oluline, et Buffy sari võitleb kivistunud soorollide vastu. Samuti on tähtis, et hea ja paha, pimeduse ja valguse piir ei ole selgelt eristuv vaid pidevalt muutuv. Eriliselt põnevaks teeb asja see, et olen leidnud terve rea seoseid Buffy sarja ja kaasaegse kunsti vahel. Põhimõtteliselt väidab sama ka tuntuim Buffy-uurija Rhonda Wilcox. Ta arvab, et Buffy on näide sellest, et televisioon võib olla kunst. Muide, vampiirid pole absoluutselt olulised, kuid aitab sellest. Parem jutustan oma päevast koos Buffy-fännidega.

Mul on natuke piinlik öelda, et veetsin kogu päeva üritusel, mille nimeks on „Love Hearts“ ehk armastuse südamed, kuid ma püüan sellest üle saada, ma tõesti püüan. Tegemist oli sõbrapäevaüritusega, kus oli kohal James Marsters.

Metroojaam, kust oleksime pidanud peokohta jõudma, oli rivist väljas. Sõitsime taksoga. Koha nimi oli The Tabernacle ja see nägi välja nagu kirik, kuid funktsioneeris nagu kultuurimaja. Fännid pandi istuma nummerdatud laudade taha, kuhu oli igaühele jäetud kunstroos, kommid, roosat värvi ürituse kava, James’i pildiga taskupeegel ja -märgid. Peegel ruulis tõesti. Iga fänn, kes end peeglist vaatas, teadis kogu aeg, et teisel pool on James. Olime tänu segadusele metrooga ühed viimastest saabujatest. Saal oli juba täis põhiliselt keskealisi naisi. Mõned olid ratastoolis ja karkudega. Üks tundus olevat vähemalt 90-100-aastane. Minu vanuseid oli vähem ja nooremaid veel vähem. Fännide seas oli kolm meest: kaks noormeest ja Erni, kes mõtles paaniliselt, millega põhjendada seda, et ta kohe kavatseb minna James’iga fännifotot tegema. „Ütlen James’ile, et panen selle foto oma klassi seinale, et õpilased näeksid!“ jõudis Erni selgusele. Erni on ühes eliitkoolis õpetaja. Tema kolleeg, minu vanune Carl, olevat ka Buffy fänn.

Ei läinudki kaua, kui märkasin rõdul ülikonnas ja lipsuga James Marstersit, kes oli fotosessiooniks valmis. Mina oleksin teda musta nahkmantliga eelistanud, kuid mul tuleb aru saada, et ta pole tegelikult Spike vaid James, kes soovib oma vanusegrupi naisfännidele meeldida. Ta on juba 47-aastane.

Pildistamas käidi laudade kaupa. Olin kergelt närvis ja kõhus keeras. Vaatasin iga minuti järel taskupeeglist, kas ma olen endiselt fotogeeniline ja kammisin juukseid. Kui meie kord tuli, panin punase nahkmantli selga. Mõtlesin, millises poosis võiksin fotol olla. Kui tähtis hetk oli käes, sammusin Jamesi juurde. Ta tervitas kõiki fänne kättpidi. „Nice coat!“, kiitis ta mu mantlit. „I am Fideelia and I have a coat,“ ütlesin. See on parafraas lausest, mille toob kuuldavale Buffybot ühes „Buffy“ osas, kus Spike on Buffy’sse armunud, aga kuna Buffy samaga ei vasta, on lasknud ehitada Buffy’ga identse roboti, kes teda jumaldaks. Robot on programmeeritud nii, et ta tunneks väliste tunnuste järgi ära nii Spike’i kui ka kõik tema lähikondsed. Spike on juba aastaid kandnud pikka musta nahkmantlit. Niisiis ütleb Buffybot: „This is Spike and he has a coat!“.  Samamoodi ütleb Buffybot Willow’ kohta: „Willow fixed me. She is a gey!“.

Pildistamine sai kuidagi liiga kiiresti läbi. James surus mul jälle kätt ja võttis järgmise fänni ette. Mulle tundus, et pilt ei tulnud välja. Seda parem oli kuulda, et lõpuks antakse kõigile veel üks võimalus! Tormasin kammimata ja lahtiste mantlihõlmadega rõdule. „Can we do something agressive?“ küsisin. „Do you want me to be agressive?“ uuris James. „No, I want both of us be agressive,“ seletasin. Tahtsin, et pildis oleks pinget, aga samas ei tahtnud, et James mängiks vampiiri, sest ma ei soovinud olla abitu naise rollis. Sellest korrast tuli kaks lahedat pilti, millega jäin rahule, aga tegelikult polnud ka esimesel midagi viga.

Seejärel algas üritus nimega „staged reading“. Ma pole kunagi midagi sellist näinud. James ja üks naisnäitleja istusid laval laua taga ja kandsid ilmekalt ette ühe dialoogi, pealkirjaga „Love letters“. Nad lugesid seda paberitelt. Huvitav, et isegi selline etendus võib kaasa haarata. Lugemine kestis vist oma tund aega, aga igav ei hakanud. Ainult nälg tuli peale ja ma sõin ära kõik oma fännikommid. Tean, et „Buffy“ režissöör Joss Whedon on Shakespeare’ fänn ning Buffy sarja tegemise ajal korraldas ta nädalavahetustel oma kodus Buffy näitlejatele ja teistele sarjaga seotud inimestele Shakespeare’ lugemisi. Ma ei saanud enne aru, mida see lugemine õieti tähendab, kuid nüüd on mul ettekujutus olemas. Küllap oli selline lugemine näitlejatele heaks trenniks.

Peale lugemist oli Q ja A, aga mina ei osanudki midagi küsida, sest enamus fänne olid nii intelligentsed, et nende küsimused olid kohati parajaks pähkliks ka Jamesile endale. Üritus hakkas meenutama veidralt romantiliseks tehtud akadeemilist konverentsi – kognitiivne dissonants, mis mulle täitsa meelt mööda oli.

Hiljem andis James autogramme. Osadel fännidel olid kaasas läikpaberisse pakitud kingitused Jamesile. Hiljem sain Facebookis teada, et üks fänn oli Jamesile ja ta pojale kindad kudunud.

Tundsin end James’iga võrdse staarina. Nimelt liikudes vaheaegadel ringi, kuulsin kogu aeg:“ Oh, I like your coat!“ „Nice blouse!“ „How did you get your hair like that?“. Pidin korduvalt teistele seletama, kuidas ma oma juuksed siniseks värvisin, kust mantli ostsin jne. Ütlesin Ernile, et mu naturismiajastu on nüüd läbi ja on alanud mantliperiood. Hiljem sain mitme fänniga Facebookis sõbraks. Need harrastavad fänniturismi ja sõidavad kõikjale, kus James esineb.

Vahepeal oli söögipaus ja seejärel kontsert. James mängib osavalt kitarri ja laulab kenasti. Nüüd said kindlasti ka vanimad hard-core fännid romantikalaksu kätte. „You are finer than gold!“ laulis James vaikselt ja umbes 100-aastane fänn filmis teda digiseebikaga, näol täielik keskendumine. Saalis valitses harras meeleolu. „I throw stars in front of your feet like they were dust!“. Punane süda

Kauaks seda romantikat ei antud, sest korraga kurtis James, et tal käsi valutab, ütles, et ta armastab meid ja lahkus lavalt. Fännid hakkasid jalgu trampima, vilistama ja plaksutama. Lõpuks tuli James tagasi ja ütles, et sorry, aga ta ei saa enam tõesti kitarri mängida, kuid ta armastab meid siiski.

Hiljem arutasid fännid Facebookis, mis võis olla James’i väsinud oleku põhjuseks. Kas tüli kallimaga? Ma isiklikult arvan, et kuna see oli James’i jaoks juba teine päev fännidega, polnud selles midagi imelikku, et tegelane õhtuks omadega läbi oli. Mitmete fännide arvates oli ta hommikust saadik „teistsugune“, aga kuna mina nägin teda reaalses elus esmakordselt, puudus mul võrdlusmaterjal ning seetõttu jäin üritusega rahule ega pidanud pettuma. Spike rocks big time!

Koju sõitsime taksoga. Samasse taksosse tuli üks karkudega vanadaam. Tõelised fännid ei kohku millegi ees tagasi. Nimelt elas ta Londonist eemal ja sõitis taksoga raudteejaama, kust kottpimedas öös rongiga teekonda jätkas, endal jalad haiged.

Mõtlen, et võiks Buffy-uurijaks hakata. Keda huvitab akadeemiline Buffy-uurimus, siis siit saab hulgaliselt materjale.

This entry was posted in Meelelahutus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s