Esimest korda pärast autoõnnetust taas Londonis – Spike! I osa


Käisin nädalavahetusel Londonis, et näha täies elusuuruses James Marstersit– näitlejat, kes mängis "Vampiiritapja Buffy’s" Spike’i. Jah, ma olen alati Buffy fänn olnud ja ma tean ka, et kes pole Buffy seriaali näinud, peavad seda ainult pealkirja pärast mõttetuks ja irvitavad Buffy igati intelligentsete fännide üle. Mis teha, kui oma pealiskaudsuses ei suudeta näha seriaali pealkirjast kaugemale.

Kõigepealt pajatan esimese kahe päeva seiklustest.

Londonis olen ma alati käinud kas Erni või kellegi teisega, aga seekord läksin sinna üksi, et Erniga alles järgmisel päeval kohtuda. Stansted’i lennujaamast sõitsin Stansted Express’ rongiga Londoni Liverpool Street’i jaama ja sealt edasi metrooga Embankment’i. Seekord nägi ekspressrong kohutav välja. Osad istmed olid katki ja teed ka ei pakutud. Metroos ostsin pileti ja järgides Erni saadetud plaani, läksin õigele rongile, mis kõigele vaatamata mind siiski vastupidises suunas vedas. Pidin sõitma Embankment’i, kuid selle asemel jõudsin Whitechapelisse, kus tulin maha ja ronisin vastassuunas minevale rongile, millega sain otse õigesse jaama. Seal leidsin probleemideta oma hotelli, mis asus tolle haigla lähedal, kus mu jalg eelmise Londonis käigu ajal kipsi pandi. Ka London Eye asub sealsamas.

Kui olin hotelli jõudnud, helistas Erni ja ütles, et kuna ta just helistas hotelli ja teatas, et meilib neile oma krediitkaardi numbri, ei tohiks mul tulla check-inniga mingit jama. Vale puha. Kui ma 2008. oktoobris samas hotellis elasin (2 viimast päeva kipsis jalaga), töötasid registreerimislaua taga elus inimesed, aga nüüd oli sinna seatud rida check-in-masinaid! Samas aga oli Welcome Desk, kus töötas pidevalt vähemalt kolm inimest, kes aitasid rahval masinaid kasutada. Kui masinad peaksid elu odavamaks ja kiiremaks tegema, siis seal oli vastupidi. Ootasin 15 min, enne kui vaevu inglise keelt kõnelev tõmmu pisike meestöötaja minuga suhtlema hakkas. Seletasin, et Erni on juba mind sisse reganud, aga maksnud veel pole ja kohe saadab oma krediitkaardi numbri. Must mehike väitis, et nii ei saa. Saab ainult füüsilise krediitkaardiga maksta. Kuna minul aga kaardil raha polnud, siis helistasin uuesti Ernile, kes aga ei vastanud. Seejärel läks mitu töötajat kontrollima, kas e-mail on saabunud, aga must onu ütles, et tegelikult peaks meili asemel faxi saatma. Ootasin. Olin kohutavalt näljane ja väsinud. Küllap nägin välja nagu asotsiaal. Öeldi, et meili ei ole tulnud. Lõpuks helistas Erni ja kui olin talle kõik ära rääkinud, sai ta hirmus vihaseks ning lubas hotelli ülemusele helistada. Andsin seljakoti pakihoidu, sest ei viitsinud hotellis asjade klaarimist oodata. Suundusin enda arvates Tate Moderni, kuid tegelikult läksin vales suunas, tegin ringi ümber haigla ja olin just jõudnud tagasi London Eye ette, kui Erni jälle helistas. Nüüd olevat korras, ütles ta ja soovitas mul kohe hotelli tagasi pöörduda, et selles kindel olla. Muidu võib juhtuda, et magan silla all. Õnneks oligi kõik OK. Sain uksekaardi ja läksin oma tuppa. Erni helistas uuesti, et kontrollida, kas nüüd lõpuks sain ööseks ulu alla. Ta rääkis, kuidas ta olevat hotelli ülemusele öelnud, et "It is just disgraceful, that a young woman from another country can’t check in! She doesn’t know London and she will certainly NOT sleep outdoors!". Hotelli ülemus olla rahustanud: "That’s OK, the weather is fine…".

Otsustasin, et ei lähe Tate Moderni vaid hotelli restorani sööma. Kell oli juba 19-ringis ja ma olin hommikuse söögiga, kui paar soolakõrsikut ja kommi välja arvata. Olin seal varem ka söönud. Restorani ukse juures kõikus purjus mees, kes mind tervitas: "Hello, cutie!". Olin juba nii näljane, et ei saanud enam millestki aru. Mõtlesin, et äkki on see vanasõna „nälg võtab silmanägemise ära“ minu puhul tõsi. Vanasti tervitas inimesi samas kohas, kus seisis joodik, ikka kelner. Läksin edasi. Kelner seisis veidi tagapool. Nüüd juhatati mind viimaks laua taha. Meessoost kelner oli viisakas nagu peabki. Soovitas toite ja puha. Kui aga tellimiseks läks, ilmus hoopis üks naissoost kelner, kes ütles, et tema on täna minu kelner. Whatever. Paraku läks toidu saabumisega kummaliselt kaua. Kui meeskelner mind ülitüdinenud näoga laua taga lösutamas nägi, tõi ta mulle kaks ajakirja. Üks ajakirjadest oli restorani külastajale kummaline lektüür. See oli vanematele inimestele suunatud terviseajakiri, kus muuhulgas hoiatati, et veini joomine suurendab kõvasti vähiriski ja soovitati süüa väikeseid portsjone. Kui mu toit ikka polnud saabunud, ütles meeskelner, et läheb uurib asja. Nii kui ta kööki kadus, ilmus sealt nagu võluväel naiskelner minu söögiga. Olin nii näljane, et sõin oma tavapärasest kiirusest umbes kaks korda rutem ja selle aja sees käis naiskelner korduvalt küsimas, kas kõik on korras. Täis suuga vastata oli nagu ikka päris imelik. Nüüd kus toit oli hilinenud, ka ei lastud mul süüa. Lõpuks uuris ta, kas magustoitu tahan, kuigi olin juba enne magustoitu tellinud. "OK, I’ll sort it out for you", vastas ta iga asja peale. Viimaks oli aeg maksta. Kui ma paar naela tippi jätsin, oli ta hullult tänulik. Jätsin selle pigem meeskelnerile, kes aga ilma jäi, mis sest, et tegi naise eest enamus tööd ära. Võib-olla oli see naine algaja, kes tegelikult pingutab, et aina paremaks kelneriks saada. Olen ise ka mingeid mõttetuid töid pidanud tegema ja alguses võivad need juhtme kokku jooksutada küll.

Hotellitoas pugesin voodisse ja vaatasin läpakast Buffy’t.

Laupäeval tuli Erni ja me läksime Tate Moderni kaasaegset kunsti kaema. Minu lemmiktöö oli "No Ghost, Just a Shell", mis keerles ühe Jaapani mangategelase Ann Lee identiteedivarguse, kaubastamise ja vabastamise ümber.

Kuna ma tahtsin näha rugby võistlusi Wales’i ja Inglismaa vahel, kiirustasime muuseumist Oxfordi tänavale, kus pidi mitu telekaga kõrtsi olema. Kahjuks nimelt ei saanud me pileteid, et ise kohale minna. Rugby tundub mulle lahe ja rugby fännid pole üldse nii agressiivsed nagu näiteks jalgpalli omad. Pärast jalgpallivõistlusi on tänavarahutused tavalised, pärast rugbyt aga chillitakse niisama linna peal ja kaotajate-võitjate vahel valitseb lõbus ärapanemise meeleolu.

Kuna lõpuks selgus, et võistlusteni on natuke aega, otsustasin shoppama minna. Tahtsin niisama chillida, kuid peaaegu kohe astusin sisse ühte väikesesse poodi, kus müüdi meeletult lahedaid asju.  Meesmüüja tundus olevat hea inimesetundja, miks ta muidu kohe mulle täpselt neid asju näitama hakkas, millest ma niikuinii oleksin suures vaimustuses olnud. Alguses ostsin kollase makk-koti, millel on päris kõlarid, kust oma mussi saab lasta. Siis näitas müüja mulle pikka punast nahkmantlit. See oli ehtsast nahast. Ütlesin, et ma võin küll seda proovida, aga mul pole raha, et seda osta.

Kui mantli selga panin, vaatas mulle peeglist vastu imeline daam. Keegi, keda lapsepõlves unes nägin. Keegi, kes võiks olla Spike’i naisversioon "Vampiiritapja Buffy’s". Buffy-uurija Rhonda Wilcox’i järgi on Spike’i naisvariant Buffy, õigemini on Spike Buffy varjukülg, aga Buffy moodi ma selle mantliga ei olnud, sest Buffy ei kandnud nii pikka mantlit, milles oleks võimatu võidelda. Mantel ulatus maani ja selle piirjooned järgisid mu keha ülima täpsusega. Mu silme ees moodustus lõpetatud arhetüüp ühest minu enda "minast".

"Lahkume poodide piirkonnast nüüd nii kiiresti, kui võimalik," sõnas Erni, kui oli mulle mantli ostnud. "Oh, look at that!" hüüdis väike tüdruk ja osutas minu poole. Tuul mängis mu juustega. Mantel sahises vaikselt igal sammul. Aeg-ajalt vilksatas selle säravpunane vooder tumepunase nahapinna alt. Kui jahe hakkas, tõmbasin krae üles.

Samal päeval vaatasime rugbyt ja van Gogh’i näitust, kuid mantel oli siiski peategelane. Spike… ma pildistan homme koos temaga, mantel seljas! Ütlen talle: "Tere, mina olen Fideelia ja mul on mantel".

This entry was posted in Meelelahutus. Bookmark the permalink.

Esimest korda pärast autoõnnetust taas Londonis – Spike! I osa on saanud 3 vastust

  1. k ütles:

    nonii, Fideelia, mina paluks igatahes pilti (või laivesitlust) Sinust punases maani mantlis:) muide, ma pisut hämmastusin, et nii väike inimene nagu Sina leidis poest mantli, mille piirjooned järgisid Su keha ülima täpsusega:) Krista

  2. Kaic ütles:

    ma tahaks ka hirmsasti seda mantlit näha. et siis vaadata, kas see, mida vaimusilm näitab, ühtib sellega, mida päris silm näeb.

  3. Fideelia ütles:

    Ma ise olin ka imestunud, aga ausõna, ma ei ole paksuks läinud!:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s