Joonistamine, filmid ja seks


Täna otsustasin minna pärast üüratut pausi esmakordselt
joonistama. Mitte krokiisse vaid päris joonistamisse, kus modell mitu tundi
samas poosis on. Toimus esmaspäevane EKA joonistamisõpetajate joonistamine. Arvasin,
et kohal on kogu joonistusõpetajate raskekahurvägi, kes on erinevalt minust on
eluaeg iga päev kätt harjutanud. Tegelikult olime vaid kolmekesi. Modelliks oli
ilus venelanna, kelle jalad mul enda meelest täitsa väljendusrikkalt
õnnestusid. Modell seisis, toetudes postamendile, mille markeerisin ruuduna
alla paremasse nurka. Tänu sellele ruudule tekkis modelli keha kallal töötades
aeg-ajalt tunne nagu alt paremast nurgast kerkiks msn-i aken, mis näitab
kellegi sisse- või välja logimist. Päris haige. Veensin end, et tegu on paberi
ja grafiitpliiatsiga, mitte kuvariga, aga aju ei uskunud. Ta pidas ruudukest
lõpuni välja msn-i aknaks ja iga kord, kui see mu vaatevälja ilmus, mõtlesin,
kes nüüd sisse logis. Mul on ilmselt mõneks ajaks vaja arvutist loobuda. 

Olin päris suures hoos ja muudkui vehkisin pliiatsite ja
noaga, kuni avastasin, et pean Uue Maailma Seltsimajja minema. Eesti Filmi
Päevade
raames oli seal amatöör- ja eksperimentaalfilmide näitamine ja
nende seas ka minu „Mehe tee“ ning Margit Säde, Anna Skodenko ja Anne-Liis
Kogan’i „Koondatute kunsti keskus“. Teekond Seltsimajja, kuhu ma varem jalagagi
saanud polnud, võttis nii kaua aega, et hilinesin pea pool tundi.
Üllatus-üllatus, kuid kino polnud veel alanudki! Üks tüdruk ütles mulle, et
pilet on 25 krooni. Ma vastasin, et olen Fideelia ning mu filmi näidatakse siin
ning seepeale selgus, et ma ei pea piletit ostma. Lähitulevik näitas, et
niikuinii oleksin pidanud piletiraha tagasi küsima. 

Suures toas olid toolid ja padjad ning tagareas istusid kolm
hallipäist vanameest. Kolm välismaa noormeest pusisid läpaka kallal. Kui nad
järgmise 10 minuti jooksul plaati käima ei saanud, läksid vanamehed minema,
öeldes, et siin ei hakkagi midagi toimuma. Jäin ainsaks publikuks lisaks
kolmele filminäitajale. Lõpuks saadi esimene film jooksma. See oli animafilm
„Uni“. Seda vaatama saabus kolm tüdrukut. Teine film oli mingi noortekamba
poolt tehtud kriminull ja armukolmnurk, kus vahepeal räägiti prantsuse- ja
vahepeal eesti keeles. Noorte nappi näitlemisoskust oli piinlik jälgida. Oma
küündimatuses mõjus see linateos peaaegu groteskselt. Vahepeal saabunud kolmik
lahkus saalist ja ainus publik olin taas mina 

Mulle ei meeldinud, kuidas Eesti Filmi programm oli koostatud.
Minu meelest oleksid meie, EKA rahva filmid väärinud, et neid esitataks
Kinomajas, mitte kusagil maailma lõpus tühjale saalile. Selle üle imestades
lahkusin kohe pärast krimkat. Võimalik, et üritus jäeti ära. 

Tänase päeva märksõnaks on veel orjad, keda seekord Delfi foorumitest otsida püüdsin. Ei õnnestunud. Enamus inimesi
kipub kõike seksiga segi ajama. Mul on erialase huvi tõttu kasutaja ka LGBTQ
portaalis Qiss ning eile ei olnud esimene kord, mil postkasti tuli kiri
naiskodanikult, kel ihu imelik ja seksimõtted peas. Ometi ei vihja miski mu
profiilis seksi otsimisele. Mul pole naiste jaoks aegagi! Võib-olla, kui ma
meesorja tüütuid kohustusi enda eest täitma saadaksin, tekiks see aeg, aga ma
kardan, et isegi siis ei kulutaks ma vaba aega juhu- või halastusseksile vaid
leiaksin huvitavamaid tegevusi. 

Tudengitega hakkan peagi lõpusirgele jõudma, kuid enne päris
lõppu kulub veel päris palju energiat ja aega. See semester on ikka kõige
töisem ever. Tore, et mul oli oidu
mitte kandideerida joonistamisõpetaja kohale.

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s