Buffy-uurimus


Vampiiritapja Buffy telesarja on akadeemilisel tasemel
uuritud ilmselt rohkem, kui ühtegi teist sarja. Siiamaani olin veendunud, et
olen Buffy seose anarhismiga esmaavastaja. Tegelikult ei ole see nõnda. David
Graeber nägi seda juba 1998. aastal, mil mina väljanaermishirmus vaid vähestele
nõustusin tunnistama, et Buffyt fännan. Samas aga tundub, et vähemalt hetkeseisuga
jääb mulle au Buffy sarja seostamises kitsamalt guerillakunstiga, sest ma pole
vastavaid tekste veel peale enda omade leidnud. Tegelikult oli rõõmustav
lugeda, et peale minu on veel inimesi, kes samas suunas mõtlevad. Kopeerin siia
lõigu Sirbi intervjuust Yale’ antropoloogiaprofessori ja anarhisti David
Graeber’iga: 

„Minu meelest oli üks teie huvitavamaid artikleid “Jumalata
mässaja”, mis avaldati 1998. aastal ja milles te analüüsisite populaarset
sarifilmi “Vampiiritapja Buffy” üsna üllatavast vaatenurgast. Osutades seriaali
üldisele autoritaarsusevastasusele, kirjutasite seal, et deemonid ja vampiirid,
kellega Buffy võitleb, võivad tegelikult kehastada seda, millega me
igapäevaelus kokku puutume: neid, kes peavad end meist paremaks, olgu need korporatiivsed
tegelased või lihtsalt meie vanemad. Kui selles seriaalis on vastuhakuseeme,
siis kas te näete noorte vastuhaku väljundit teadlikkuses, mässavas suhtumises,
õiguspärases võitluses kõrgemal positsioonil olijate vastu või milleski muus?

Arvan,
et kõige elutervem Buffys on kombinatsioon, mis sisaldab ühesugust kahtlustust
igaühe suhtes, kes väidab end teadvat, mis on sulle parim, ja püüab end näidata
sinust paremana, ning sügavat usku sellesse, et enamik inimesi tahab tegelikult
teha seda, mis on õige. Peategelased on teismeliste seltskond, kes püüab
meeleheitlikult leida teid maailma päästmiseks ja teha nii, et kõigil oleks
parem, hoolimata peaaegu kindlast teadmisest, et keegi neid selle eest tänama
ei hakka, vaid tõenäoliselt saavad nad hoopis karistada. See on
märkimisväärselt moraalne idee ja mingis mõttes üks kõige rohkem võimu õõnestav
sõnum, mida üldse saab välja mõelda, sest võimusüsteemide alusmõte on sisendada
peaaegu täpselt vastupidist: pidevat kahtlust, et sina oled halb, mingil
fundamentaalsel moel rikutud – nii, nagu tarbimisideoloogia (consumerism)
põhimõte on sisendada inimestesse kahtlust, et nad on inetud ja neid ei taheta
(kui inimesed oleksid üldjoontes rahul oma väljanägemise ja tunnetega, ei saaks
tänapäeva kapitalism – vähemalt Ameerikas eksisteerival kujul – toimida).

Selles
suhtes kandis Buffy minu meelest puhast anarhistlikku sõnumit. Vahest võiks
selle kokku võtta nii: ühest küljest on sinu võlg teiste ees mõõtmatult suur.
Kõik selle, mida sa tead ja mis sul on ning mida sa sööd või loed või näed, on
loonud teised inimesed. Teisest küljest ei ole kellelgi maailmas õigust sulle
ette kirjutada, kuidas sa seda võlga pead tasuma. See on täielikult sinu enda
otsustada.“ 

Allikas: http://punamust.org/j/index.php?option=com_content&view=article&id=

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s