Tudengitega Kaius ja kummaline kogemus Kunstihoone näitusel


Eile saime EKA animatsioonitudengitega maaõhku hingata: korraldasin
neile joonistamisretke Rapla lähedasse külla Kaiu. Tänu oma Kaius elavale
endisele klassiõele, sain kokkuleppele, et joonistame maainimesi nende töö
juures. 

Hommikul kell 9.00 kui olime NATO piirdeaedadest ja
politseinikest hoolimata kooli ette kogunenud, selgus, et bussi ei ole ja see
mees, kelle käest ma bussi tellisin, oli unustanud mulle varem öelda koolibuss
läheb remonti. Õnneks suutis ta meile asendusbussi organiseerida ja tund aega
hiljem vurasime juba maanteel. Ilm oli pilves, aga ei sadanud. Kaiu sõitsime
läbi Juuru. Nägin seal oma vana koolimaja, kus lapsepõlves olin kolm aastat
sunnitud aega raiskama. 

Kaius alustasime joonistamist ja pildistamist põllul, kus
grupp mehi kive korjas. Kivid visati liikuva traktori järelkärusse. Mulle meenusid
Kalevipoja kiviviskemüüdid, Oskar Lutsu „Suvest“ need kohad, kus Lible, Toots
ja Kiir kividega kimpus on ning muu säärane ürgne värk. Põld oli suur ja lai. Kui
tudengitega töölisteni jõudsime ja ma ütlesin, et tulime neid joonistama,
väljendas üks töömees arusaamatust: „Mis mõttes?“. 

Kuigi muld oli külm ja taevas hall, sattusin tunni aja
jooksul säherdusse vaimustusse, et higi hakkas voolama. Tudengid märkisid, et
traktorist näeb välja täpselt selline nagu oleks ta sotsrealistlikult maalilt
välja astunud: sõbralik ja muhe, puhvaika seljas, soni peas, habe aetud. Tegin
fotosid ja pausi ajal küsisin meestelt, kui pikad tööpäevad neil on. Selgus, et
rühmast paar nooremat meest olid põllul praktikal ning tööpäev kestab 8-17. Neile
see töö eriti ei meeldinud, aga ma tundsin, et võiksin ise vahelduseks kive
korjata. Hea füüsiline töö värskes õhus ja ei mingeid tüütuid vaidlusi kunsti
teemal. Milline elu! 

Meie järgmine päevakorrapunkt oli laut. Kaius on eeskujulik
kaasaegsete lautade kompleks. Laudas töötav loomaarst, nooremapoolne naine oli
meie külaskäigu üle õnnelik ja tegi meile alustuseks väikese ringkäigu. Kokku
on seal kolm lauta: lüpsilaut, üldlaut ja nn. sünnitusmaja ja lasteaed, kuhu
viiakse tiined lehmad, toimub poegimine ja elavad mullikad. Me ei osanud muud
kui ainult üllatuda, sest keegi meist polnud varem tänapäevases laudas käinud
ja mõni oli lauta üldse vaid telekast näinud. Mulle meeldis kõige rohkem
lüpsilaut. Seal käis kibekiire töö. Tegelasteks olid kaks lüpsjat ning pidevalt
vahelduv lehmade seltskond. Töötuju ülalhoidmiseks mängis eestikeelne muss a’la
Raadio Elmar, aga tõenäoliselt tuli see kassetilt, sest juttu ei kostnud.
Lüpsimasinate müra segunes muusikaga. Masinad olid nagu ikka torudega, mis
udarate otsa pannakse. Kui lüps on läbi, desinfitseeritakse udarad mingi punase
moositaolise ainega. Kui seda esmakordselt nägin, arvasin, et tegu on verega ja
ehmusin, aga punapõskne lüpsja jagas kohe selgitusi. Lüpsjad töötasid nii
kiiresti, et osad tudengid loobusid joonistamisest ja tegid ainult fotosid.
Isegi fotosid ei jõudnud piisava kiirusega teha. 

Mul tekkis idee lüpsjaks hakata. Hea kiire ja konkreetne
tegevus. Et lüpsta on vaja, selles pole mingit kahtlust! 

Kas teadsite, et tänapäeval ei kühveldata sõnnikut laudast
labidaga välja? Selleks on non-stopina põrandale süvendatud vao sees liikuv
kett, mis kogu kaadervärgi endaga kaasa tõmbab.
Küll me alles lõhnasime hästi pärast tööd laudas. Vaene
bussijuht! 

Et meie tööpäev ikka suure finaali saaks, tegime veel vana
punase traktori peal grupipilte. Ma istusin juhi kohale, sest mina olen ju
õppejõud! J
Pealegi on mul helged lapsepõlvemälestused, kuidas isa mind just sama marki
traktoriga sõitma õpetas. Olin alles kuuene, kui juba isa süles traktorisõitu
harjutasin ja paar aastat hiljem usaldas isa mind päris üksi rooli taha. Mul
oli eeldusi heaks traktoristiks saada. Võib-olla peaksin traktoristipaberid ära
tegema. 

Enne linna tagasi pöördumist ei suutnud me muidugi loobuda
shoppamisest Kaiu poes. Ma leidsin sealt väikese asjanduse, mille nimi on
reha-labidake. Vanainimesed käivad sellistega surnuaial, teate küll. Mul ka
vanus juba sealmaal. Ostsin selle suures nostalgiahoos. Nimelt on mu vanaema
samasugune asjandus juba aastaid saladuslikult kadunud ja ma igatsesin, et mul
jälle selline reha-labidake kodus oleks. Mitte ühestki suurest linna ehituse-
ega kodutarvete keskusest pole ma täpselt sellist leidnud, mida äkki nägin Kaiu
poes! Eile oli tõesti tore päev. 

Hängisime täna Üllega Kristiina Normani näitusel Kunstihoones. Kõik väga meeldis meile, kuni keset video vaatamist ilmus galeriitädi
ja esitas järgmise performance’: pani teleka kinni, teatas range tooniga, et
nüüd on sulgemisaeg ja soovitas järgmisel päeval sama piletiga tagasi tulla.
Välismaa galeriides on nii, et rahvast lastakse sisse kuni hetkeni, kui
sulgemiseni on jäänud tund. Kes on sulgemisajal veel galeriis, neid välja ei
aeta, aga kui sulgemiseni on vähem tund, siis uusi külastajaid sisse ei lasta.
Meil toimub mingi tsirkus. Milline ajugeenius selle süsteemi küll välja mõtles? 

Täna pidas Viiralti kohvikus chilliv eakas fotograaf Kalju Suur mind
alaealiseks ega söandanud mu kätt suudelda. Varem oleme kohtunud kaks korda ja
neil kordadel on ta mind baleriiniks pidanud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et
olen nagu alaealine baleriin, kes unistab traktoristi, kivikorjaja ning lüpsja
elust.

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s