Suur naistepidu „Nostalgia“


7. mail toimusid samaaegselt kaks naistepidu: Tallinnas Rotermanni kvartalis, salongis Oot-Oot ning Tartus Tubakasõltlaste Seltsis. Vahemärkus: just praegu tundsin end Hillar Palametsana, kes pajatab Tartu ajaloost. Loodan, et see läheb üle.

Tartu on kord juba vanade traditsioonidega klassikaline linn (näed, ei lähegi üle!). Nii sain alles eile saksa rahvusest TÜ filosoofia külalisprofessorilt teada, et Tartus olevat toimunud lihtsalt naistepidu, aga Tallinnas LESBIDE pidu, mistõttu tema, juba auväärses eas hallpea, pika teekonna Tartust Tallinna ette võttis. Tallinna peol kohtusimegi. Olin juba päris ammu endale seal koha kinni pannud. Ainult 100-le naisele ju kohti oligi.

Ma ei saa täpselt aru, kuidas lesbide pidusid naistepidudest eraldi pidada, sest ukse peal ju seksuaalse sättumuse tõendit ei küsita. Arvan, et üks variant piduliste suundumuse määramiseks on geiradari rakendamine. Mitte et ma teaksin, kuidas see töötab, aga olen ilmselt piisavalt gei, eriti Hillar Palametsaga võrreldes, et mind lesbide peole lasta.

Oot-Oot salong oli päris pisike, aga naisi voolas aina juurde. Võrreldes detsembrikuise naistepeoga olid naised ilusamad. Nüüd olen jälle mina ise, mitte Palamets. Naised olid end korralikult üles löönud, nii tore. Ukse peal jagati flaiereid, millega sai pärast kella 2-te klubisse „Angel“ 25 krooniga ning väikesi lõhaõlipudeleid, millega sai hiljem loosimisel osaleda. Minu number oli 99 või 66, oleneb, kumba pidi vaadata ning seega oli mul kaks võiduvõimalust. Etteruttavalt olgu öeldud, et mul loosiga mitte kunagi ei vea: võitis number 100. 

Baaris töötas kaks meest. Nad mõjusid kohatuna. Ostsin Nostalgia jooki (Vana Tallinn šampusega) ning istusin eelmainitud Tartu sakslasega ühte lauda. Tutvustasin end talle ning proovisin natuke rääkida, aga tümpsu saatel oli see raske. Muusikavalik oli muidu väga hea.

Vahepeal vaatasin ringi ja sakslane läks tantsima. Ronisin teisele korrusele ning avastasin, et terve salongi peale, kuhu oli 100 naist sisse lastud, leidus vaid üks WC! Tualett oli jagatud meeste ja naistepooleks. Meeste pool asus justkui kapis. Kokku oli klopsitud puust kapp, kus ootas pissuaar, mida hiljem, kui vetsusaba poolenisti alumisele korrusele ulatus, osad naised kasutada püüdsid. Naistepoolel oli vaid üks pott. Vetsu kõrval seisis suur must hobune, lamp peas. Naised imestasid, miks küll WC asemel hobusesse on investeeritud. Mingi kallis kunstiteos see küll ei paistnud olevat. Lahedam ja kaaseaegsem hobune asub Hobusepea galeriis. Tollel loomal on istet võtnud peata ratsanik. Kirke Kangro on autor.

Kobisin alla ning miskipärast tundsin end kuidagi kohmakana. Näiteks lõin riideruumis pea ära ja trepil vigastasin varvast.

Arvan, et Oot Oot salong jääb 100 inimese jaoks liiga väikeseks ja tulevikus ei soovitaks ma sinna üle 50 inimese kutsuda.

Kui eelmisel naistepeol oli rohkem tantsuruumi ja naised ei esitanud oma soorolli, siis sel peol oli nii vähe liikumisvabadust, et tantsupõrandal elati sõna otseses mõttes üksteisel seljas. Võimalik, et seetõttu mulle tunduski, et kõik käivad kõigiga. Klaustrofoobia ei mõju ajule hästi ja nii läks peagi suhete klaarimiseks. Väiksem naine surus suurema toolile ja nõudis millelegi vastust. Suurem laiutas käsi, ütles „Sorry!“ ja seletas hiljem teistele midagi oma esimese naise esimesest naisest. Vahepeal käisin tantsimas. Ühe tantsu tegin saksa naisega, aga enamasti chillisin üksi, sest üksi olin ma peole tulnud. Enamus naisi olid saabunud grupis või kahekesi. Paar naist tulid minuga juttu puhuma, kuna nad teadsid mind LGBTQ portaalist Qiss. Kõik olid hästi sõbralikud. Meenutati minu eelmist peoteemalist artiklit ja loodeti, et tuleb uus. „Mehed ei võta naistevahelisi suhteid tõsiselt,“ väitis üks sportlik naine. „Nende jaoks on see meelelahutus“, nõustusin. „Kas tead meest, kes ei oleks kahe naisega maganud?“ küsis ta siis. Hakkasin mõtlema, et minu enda mees ei ole ja tegelikult nii palju, kui mul lähedasi meessõpru on, arvan, et tõenäoliselt nemadki ei ole kahe naisega maganud. Mõni neist pole veel üheainsagagi seksini jõudnud. „Sa oled õnnelik, et su mees sind aktsepteerib!“ arvas ta. „Kas sinu mees teab, et sa täna siin oled?“ küsisin. „Mul ei ole enam meest. Ta ei aktsepteerinud mind sellisena nagu olen,“ sõnas sportlik tegelane naeratades ja viis oma partneri tantsima.

Tunnen, kuidas iga naistepeoga targemaks saan. Teadsin teoreetiliselt, et elame meestemaailmas. Pärast naistepidu üht paljudest pulmavideotest monteerides jõudis see teadmine alles tõeliselt kohale. „Mul pole enam meest, kuna ta ei aktsepteerinud mu valikuid.“ Õudus kuubis. Pulmavideos poseerib perekond kaamerale. Seal nad seisavad ja naeratavad: uhke peigmees, kelle nimi liigub tema poegades edasi ja tema uhke ema. Uhke selle üle, et sünnitas poja, mitte tütre. Peigmehe kõrval naeratab malbelt pruut, kes tööelus on peigmehe ülemus, aga eraelus lihtsalt naine, kes just on loobunud oma perekonnanimest. Kahe peale kokku on neil kolm poega, kes kõik mehe nime edasi viivad. Milline tore perekond! „Armastus on jätkusuutlikkuse eelduseks,“ ütles punase näoga meesametnik õnnepalees, tänades õnne, et siiamaani veel on abielu ainult mehe ja naise liit.

This entry was posted in Meelelahutus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s