Seiklused


Möödunud on seiklusrikas nädal. Esmaspäevast reedeni viibisin Tallinnas, laupäevast taas Tartus. Nädala märksõnad on järgmised:

  1. EKA vabade kunstide magistrantide kaitsmised ja näitus TASE2010
  2. Teised näitused erinevates kohtades
  3. Fotosessioonid punase nahkmantli ja kollase makk-kotiga
  4. Filmid „Paksud“ ning „Nukitsamees“ kinos Artis
  5. Ülo Vooglaid Telliskivi Loomelinnakus
  6. Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpilaste lõpuaktus
  7. Selle suve esimene pikk rattaretk, mille tegi kaasa 52-a. külalisprofessor Saksamaalt 

Paastumise mõju kunsti tegemisele, humoorikas elulooraamat ja lesbiline pilk on vaid mõned huvitavad magistritööteemad, mis seekord kaitsmisele pääsesid. Oli veel paar tööd, mis loomingulise osa vajakajäämiste tõttu kaitsmisele ei saanud ja üks neist lahkas suhtlemisprobleeme. Mulle tundus, et selle aasta tööd keskendusid rohkem inimese sisemaailmale kui varem. Näitus TASE2010 toimus seekord Telliskivi Loomelinnakus. Ühes ja samas galeriis olid nagu messiboksides koos kõigi erialade lõpetajate tööd. Tarbekunst oli koos vabade kunstidega. See ajas segadusse ja ruumi oli ka napilt. Mulle on tasemenäitustest siiamaani kõige rohkem meeldinud TASE07, mis toimus esimest korda KUMU-s ja kus ma ise osalesin. Seal oli õhku, valgust, soojust ja ruumi. 

Ühel päeval käisin vaatamas oma lapsepõlve lemmikfilmi „Nukitsamees“ taastatud kujul kinos Artis. Nimelt ei võtnud vanem õde mind lapsena kinno kaasa, pärast aga rääkis, kui sügavat muljet talle oli avaldanud suure kuu ülikiire tõus metsa tagant ja kui hirmsad olid nõiad. Lapsena nägin seda filmi must-valgest telekast, kust ei saanud loomulikult sama efekti nagu kinost. Nüüd olen suur ja teen, mis tahan. Kahjurõõmust pakatades ja kõik meeled pinevil istusin kinosaalis koos mõne ema ja vanaemaga, kes koos lastega kvaliteetaega olid veetmas. Lõpuks ometi näen ma Nukitsameest kinos ja veel taastatud kujul, he-he-hee! Kuid võta näpust- heli oli maha keeratud! Pilt nägi tõesti kena välja, aga jah… vahepeal üks laps küsis emalt, mida onu räägib, sest me lihtsalt ei kuulnud. Ema vastas, et ta ei tea, sest heli on ära võetud. Pärast küsisin piletimüüjalt, miks heli polnud. Ta vastas, et kuna lapsed võivad karta, ongi heli vaiksemaks keeratud ja et ma oleksin võinud ütlema tulla, et kõvemaks panna, samas nagu kamoon, millal enne on publik keset filmi pidanud edasi-tagasi voorima, et kinotöötajatele tehnilisi oskusi õpetada. Ma ei usu, et mõni tänapäeva i-Podide maailma laps valjemat heli kardab kui selle seansi ajal oli. See oli turn-off igatahes. Aga turn on oli alles soolas. 

Nimelt läksin kohe peale Nukitsameest EKKM-i Marco Laimre näitusele „Sedasi! Kütkestuse kultuur“. Laimre tegi õues küttepuid. Ronisin ülakorrusele, kust kostis muusikat. Leidsin end ruumist, kus laest rippus palju käsi, mis seintele varje heitsid. Ruum oli valguse vilkumist ja muusikat pilgeni täis ning avaldas palju sügavamat muljet kui ebaõnnestunud Nukitsamees. Tuju paranes. Järgmises ruumis oli diskopall, mis ühelt poolt näitas haakristi ja teiselt poolt Eesti vabaduse risti. Hiljem tahtis Laimre näha, kas mu kott päriselt ka muusikat mängib ning ma panin maki tööle. Turn on! Nukitsmees ei ruulinud enam. 

Muide, teine film, „Paksud“ oli päris groteskne ja naljakas, samas ei osanud ma oodata, et nii palju paksude seksi näha saab. Ma pole päris kindel, et ma sellepärast kinno läksin. Tegelikult lootsin leida võtit küsimusele, miks mul eluaeg paksude inimestega varem või hiljem probleeme tekib. Ma ei söanda viimasel ajal enam ülekaalulistega eriti suhelda, kuna ma ei taha jamasid. Nagu probleeme küllalt poleks, hakka veel paksudega rinda pistma. Ei tasu arvata nagu ainus jama, mis mul paksudega ette tuleb, on kaaluga seotud. Tüliõunaks on osutunud kõikvõimalikud teemad. Ma ei tea, miks, aga paks lihtsalt varem või hiljem näitab end ootamatult halvast küljest, ükskõik, kui lahke ja rõõmsameelne ta enne on olnud. „Ära usu paksu, näed, jälle tõstab maksu!“ – olid vahepeal Tallinnas sellised plakatid. Minu meelest on see väide psühholoogiliselt hästi sihitud. Ma ei usalda ülekaalulisi, sorry. Täpsustan, et jutt käib ikka tõsiselt ja haiglaselt ülekaalulistest, et nüüd keegi, kes on natuke ümaram, end solvatuna ei tunneks. Õnneks on Eestis vaatamisväärsusele lähenevaid pakse vähe. 

Sellest nädalast meenub tegelikult veel üks oluline juhtum. Pärast kaitsmist istusime värskete magistritega söögikohas ning üks cum laude lõpetanutest rääkis, kuidas tal tööl oli piinlik öelda, et ta lõpetas magistrantuuri cum laude, sest end palgatööga arust ära rabanud kolleegid ei jagaks matsu ja peaksid teda mõttetuks tühikargajaks. Kapitalism on nii haige ühiskonnakorraldus, et isegi cum laude’t tuleb siin häbeneda. Peaasi on teenida sandikopikaid ja tähelepanu, naised kindlasti peavad sünnitama vähemalt kaks last! 

Esmakordselt sain oma Londonist ostetud punase nahkmantli selga alles juunis. Londonis kannatas sellega juba veebruaris liikuda. Ka samast poest saadud makk-kott tundus alles soojema ilmaga kohane. Kott mängib päriselt muusikat. Indrekuga sai mere ääres naljakaid pilte tehtud. Ronisin kõrgete kontsadega puu otsas ja kividel. Autod signaalitasid, kui mantel seljas linnas kõndisin. 

Astangu kogemus oli kohe täitsa…. seal lõpetas kooli üks mu rate-sõber ja ma läksin teda õnnitlema. Selgus, et kõik, kes rate fotodel näevad välja nagu kummitused, on tegelikus elus palju ilusamad. Õpetajad laulsid „Koolikella“ ja päike paistis. Kooli piirab kõrge traataed ning värava küljes on nupp, kuhu tuleb vajutada, et sisse saada. Kui oled sees, paistab päike kogu aeg ja kõik on lahked. Täpselt nagu vanglas. 

Hüpates paarist sündmusest üle, jõuan laupäevani, mil ma juba Tartus olin ning sai teoks selle suve esimene pikem rattasõit. Sakslane, keda kohtasin Tallinnas naistepeol tuli kaasa. Ta juba teadis Aivarit, Sveni ja Peepu filmist „Mehe tee“. 

Alguses plaanitud 50 km pikenes 76 km-ks. Läksime Peedu suunas ning tegime ringi ümber Pangodi järve. Sõime Pangodi Kalaresoranis. Tuul oli meie õrritamiseks eriliselt tugev, kuid taevas jäi selgeks. Aivar sõitis solidaarsusest koos kõige aeglasema ratturiga. Vanasti olin selleks mina, nüüd aga sakslane, kes oma 52-eluaasta ja odava sõiduriistaga meile konkurentsi ei pakkunud. Aivar lükkas teda vahepeal tagant, siis jälle tuli minu juurde, lükkas mind ning käskis mul samal ajal sakslast tõugata. Olin kimbatuses, sest sakslase istmik oli nii suur, et sadulast lükata ei saanud ning pakiraam oli vales kohas ja tagumikust kinni võtta ma ka ei tahtnud, kuna lesbist sakslane oleks võinud selle tagajärjel jumal teab, mida fantaseerima hakata ning auto alla jääda. Ühesõnaga ei tulnud kolmekesi sõitmisest midagi välja. 

Koju saabusime kella 20-ajal ning tunni aja pärast oli saun kuum. Saksa tädi tuli hoolimata väsimusest sauna. Vihtlemise ajaks oli ta siiski juba tuppa pikutama läinud. Pärast, kui Aivari ja Peebuga feminismi ja Buffy teemal vaidlesin, ütles sakslane, et ta tahaks mu argumente toetada küll, aga kardab kurnatuse tõttu toolilt maha kukkuda ja seepärast hoiab energiat kokku. Magama saime kella ühe ajal. Täna käisin jõusaalis, mis oli minu rõõmuks üpris inimtühi. Uus mees oli ka: pilusilm.

This entry was posted in kunst. Bookmark the permalink.

Seiklused on saanud 2 vastust

  1. k ütles:

    erakordselt lõbus lugemine:) jätka samas vaimus! krista

  2. Fideelia ütles:

    Tänan!:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s