Maasikaid korjamas


Täna kõnelen maasikate korjamisest. Enne aga teen tõe
huvides paar täpsustust seoses eelmises postituses mainitud P.P tööga. Ta ei
ärka enamasti enne koitu. Sööta ka ei tee. Ta tõuseb kl 7 või kl 7.30, esmalt söödab
lüpsikarja, siis lüpsab ning paneb turvast loomadele alla. Ikkagi päris muljetavaldav!

Kolmapäeval laenasin Aivarilt auto ning sõitsin Valgemetsa
metsmaasikaid korjama. Siin on nimekiri asjadest, mis koju unustasin:

1. Päevituskreem

2. Rohkem ei mäleta, mis ma unustasin. 

Kuigi maikuus käisin seal autoga, olin vahepeal unustanud,
milliselt kruusateelt tuleb pöörata järgmisele kitsukesele rajale. Mulle meeldib
seigelda mööda kõrvalisi teid. Sageli võib aga nõnda lootusetult ära eksida.
Teeviitasid ju ei ole. 

Valgemetsa lähedal asub sellise nimega küla nagu Kosovo.
Seal lähedal unustasin vasakule pöörata ja põrutasin umbes 10 min vales suunas,
kust tagasi tulin (mõnda aega tagurpidi).

See tee, mis viib Valgemetsa külla, jäi mul kolmel korral
täppi panemata. Iga kord lõppes mu rännak erineva talu õues. Kujutasin ette,
kuidas taluinimesed üksteisele helistavad, et mingi hull sõidab kõigile õue!
Neljandal korral sain õigele teele. 

Maasikaid oli päris palju. Korjasin üle kolme tunni päikese
käes, mille tulemuseks loomulikult sain päikesepõletuse ja samuti tekkis
veepuudus. Mul oli seljas ristis traksidega top ja õhtuks ilutses mu nahal suur
valge X-täht. 

Raiesmikult tagasi tulles olin päikesest ja veepuudusest natuke
minestuse äärel. Kõmpisin suvila poole ning korrektselt ajastatuna ilmus
kaubarong, kui olin raudtee ülesõidukohani jõudmas. Nii ootasin veel selle
möödumist, endal silme eest kirju. 

Sven oli palunud muru kasta. Nõnda siis avasin roostes
tabalukuga kuuri ja haarasin kastekannu. Kastekannus oli juba vesi – ülla ülla!
Mul jalad märjad. Kuuriust lukustasin umbes 5 minutit, sest see kuramuse
tabalukk võis olla vähemalt 40 aastat vana ning logises mis hirmus. Käed olid
pärast ilusasti roostes ja küüned katki. 

Autos valitses kohutav kuumus. Pakkisin asjad, panin need
istmetele, lukustasin suvila ning istusin juhi kohale. Kui käivitada tahtsin,
selgus, et süütevõtit ei ole. Otsisin kõik oma püksi- ja kotitaskud läbi – ei
midagi! Paanika, et ei saa koju. Tagasi tuppa võtit otsima. Ei leia. Siis näen
eemalt juba, et võti ripub auto kõrvalistuja ukse ees. Kojusõit möödus
õnnetusjuhtumiteta, mis on eriti huvitav, kuna mul oli pea päikesest soe. 

Tartus parkisin auto oma maja ette ning läksin korterisse.
Kui Aivar autole järgi tuli, mainis ta, et näe, uks on lahti ja keegi polegi
ära tahtnud sõita. Selgus, et olin autoukse lahti jätnud, kui tuppa läksin. Tund
aega umbes oli masin kõigile avatud. Aivar ei pahandanudki vaid oli vana rahu
ise nagu tavaliselt. Auto juures rääkis Aivar, et läheb varsti oma 20.
aastasele keskkooli vilistlaste kokkutulekule. Hakkasime arvutama, kui vana
Aivar õieti on. Kahtlustasime, et 38. Siis tahtis Aivar oma vanust auto
tehniliselt passilt kontrollida, kuid ülla-ülla, tehnilise passi olin unustanud
tuppa. Saime kolmandale korrusele ronida. 

Enne käisin poes, sest selg tulitas, aga päikesejärgse
vahendi unustasin ostmata. Selle asemel ostsin piima ja jäätist. 

Eile tegime kodus sauna ning Aivar küsis saunalaval: kas sa
ei märganud, kui Valgemetsas käisid et autol oli jahutussüsteem tuksis? Ülekuumenenud
mootor oleks võinud üles sulada. Jahutusvoolik oli katki.

This entry was posted in Matkamine. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s