Saatuslik naine


Täna õhtul otsustasin minna I.P poole. Eile oli ta mind Skype’s moosinud, et tule siia, mul on uus rõdu. Joome veini ja vaatame loojangut. Kuidas saaksin ära öelda? I.P on mu vana sõber. Niisiis helistasin talle kella poole seitsme ajal õhtul ja ütlesin, et hakkan tulema. I.P-s tekkis kohe rõõmus elevus: „Ma olen üsna paljas. Ega ma ei pea riidesse panema? Ma panen ainult kikilipsu! Nii tore, et sa tuled!“

 

Kavatsesin enne Selverist läbi minna. Ilm oli kuum ning tuuleiilgi ei puhunud. Juba koduuksel vaatasin, et suur tume pilv liigub ühemõtteliselt pea kohale. Lootsin, et läheb mööda või saab olema nõrk sadu, mis täitsa ära oleks kulunud, sest ilm oligi liiga kuum, üle 30 kraadi! Hommikust saadik oli linna kohal mingi sudu moodi ollus rippunud. Venemaa metsapõlengute suits vist. Hüppasin ratta selga ning järgmisel hetkel läks pimedaks, tuul hakkas vinguma ning ma ei pidanud pedaale sõkkumagi vaid kulgesin tormituules edasi. Tuul keerutas üles kõike, mis ripakil: kastid, kilekotid ja isegi mõned raskemad esemed lendasid katuste kohal ja kukkusid kolinal sinna, kuhu juhtus. Olin vahepeal Selveri ette jõudnud ning et ma ei tahtnud rohkem jämedaid kruusateri silma saada, jooksin poodi varjule. Ukse juurest filmisin tormi mobiiliga. Inimesed seisid imestades ja üks ütles, et ta ei julge kojugi minna. Korraga meenus mulle, et mu rõduuks jäi lahti. Orkaanist – nimetagem seda tormi nii -hoolimata jooksin koju. Ratta jätsin poe ette lukku, sest sõita olnuks võimatu. Kodus õnneks ei olnud midagi hullu juhtunud. Vaid palm oli rõdul uppi kukkunud ning aknalaudadelt olid asjad maha pühitud. Hakkas metsik padukas. Olin nõutu: kuidas ma ratta poe eest kätte saan? Kuna I.P poole minna erilist lootust enam ei olnud, helistasin talle ja küsisin, kas tal ka orkaan on. Ta elab teises linnaosas, kus ei pruukinud midagi toimuda. „Tead, sa oled tõeline saatuslik naine: niipea, kui lubasid siia tulla, hakkas kohutav orkaan! Ma mõtlesin, et tuul puhub kuuril katuse minema!“.

 

Hakkasin analüüsima, et sel suvel on mitmeid märgilise tähendusega sündmusi toimunud. Suvi on olnud pikk ning näiliselt nagu ei olegi midagi juhtunud. Samas: põhja keeratud värvid ja kontrastsus kella 5 ajal hommikul juunikuises Tartus. Noored kajakad ja varesed Annelinnas tuulega võidu vingumas ja ulgumas. Jaaniõhtul inimhäälega kukkuv kägu, Kusturica sõnadega öeldes „This is a beginning of a beautiful friendship“ ning seejärel tühjus, ei mingit sõprust, ainult ulguv tuul, mis on nii maa all kui maa peal ja väikesed tigedad kadakad. Paastumine, trenn, ilukultus. Igivana küsimus, kuidas eluga edasi minna. Küllap peegeldan midagi endast välja, sest küsimused, miks mul lapsi pole, on sagenenud. Samuti uuritakse, millega leiba teenin ja kuidas muidu läheb. Mida rohkem ma sellistele küsimustele vastan, seda hullema luuserina endale tundun. Kerge öelda, et ära pane tähele ja ole see, kes oled. Aga kes ma olen?

This entry was posted in Tervis ja heaolu. Bookmark the permalink.

Saatuslik naine on saanud ühe vastuse

  1. mq ütles:

    armas oled .

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s